Kass on läinud ja hiirtel on pidu

Michael on läinud ning maja on ainult meie päralt. How good is that? Me armastame seda maja! Siin võiks elada 2 nädalat järjest ilma toast lahkumata ja igavust tundmata. Meil on jooksulint, tumba täis filme, xbox ja wii ning saame lindistada kõiki oma filme ja seriaale, mida õigel ajal nägema ei juhtu. Ja loomulikult  me diivanid, mis saab lamamisasendisse panna! Me pepud tunnevad end kui taevas ning hommikukohvi maitseb nendel juues 10x paremini. Kindlasti pakime need oma seljakotti kaasa.

Ja ma juba mainisin kord, et Pikkuga meil ei ole kunagi igav. Vabal päeval suudame end lõbustada kasvõi tagahoovis. Meie hundirattad, peapeal seiusd, tiritammed ja sillad:

Esmaspäeval oli meil firma jõulupidu, mille teemaks oli Whores and Pimps. Kõik managerid olid väga teemas sees, meie läksime vähe kergemat teed mööda. Tegime jõululoosi, niiet iga üks sai kuuse alt väikese pakikese. Korraldasime ka Pikkuga paar mängu. Aga peo juures oli kõige parem osa see, et meil oli open bar ehk joo kõike, mida hing ihaldab. Mina asusin kohe Baileys ja Kahlua kallale, ma lihtsalt jumaldan neid likööre! Esimesed 3 klaasi läksid vist 10 minutiga. Ning siis hakkasime katsetama muid kokteile. Kokkuvõtvalt sai segi joodud 10 erinevat likööri ja rummi, maitstud erinevaid õllesid ning viskisid. Üks manageridest valmistas mulle eriti hea joogi Frangelicost, aga selle retsepti ta mulle ei avaldanudki, pean selle ise välja nuputama...

Manager James (minu kingitud vööga) ja Pikku

Töökaaslased. Kohalik poiss Aiden ja Franz

Seega peol sai nalja, tantsu löödud ning mängitud - kõik tundsid end hästi ja seltskond muutus lähedasemaks :) Eriti üllatas mind Lorena - meie 1 manageridest. Tööl on ta alati väga nõudlik ning vaoshoitud ning peol lõi temas välja õige mehhiko temperament. Videos on ta ühe "ilusa" põllega. Kurikuulus gangnam style:



Mõned pildid veel meie kollektiivist:

Austraalia on totter oma erinevate seadustega. Nt üks seadus, et baaris ei tohi isegi töötajad viibida üle teatud kellaaja. Seega pidime umbes kella 3 ajal platsi tühjaks lööma. Mis edasi...? Pikku ja Marili: "Hey guys, we have a free house, let`s go to our place!" Eiiiii, miks seda vaja oli?
Osad jalutades, ülejäänud 10 ühte autosse, kaasa joogid (1 kast õlle suudeti muidugi enne autosse jõudmist maha pillata ning millest terveks jäi 3 pudelit) ja suund meie juurde. Ülejäänud suutsid inimeseks jääda, kuid iirlasest kokk läks hulluks - lammutas me kuuske ja räuskas nagu siga aia vahel. Joogid põrandal, suitsukonid murul - hommikuks nägi me maja välja nagu sõjatsoon. Ning lisaks igas toas magas keegi. Käisin mööda maja ning ärevusega avasin uksi nagu šokolaadi kalendril, et kes sealt nüüd välja tuleb :D
Mina olin see, kes pidi kl 11 tööle minema, see päästis mind kodu koristamisest. Aga tööl ootas ees eelmise õhtu segadus.. Niiet koristada sain siiski...

Iirlane Paddy ei ole järgmisel korral enam peole kutsutud :D

Nädalasees lahkusid ka Perthi poisid, kes olid Geraldtonis u 4 nädalat tööasjus. Muidugi ma kahtlen nende töö tegemises veidi, paistis rohkem nagu oleksid puhkusel - neil oli pidu 7 päeva nädalas. Kuna nad veetsid enamik õhtuid meie baaris dringitades, oli harjumatu kui neid ükspäev enam ei olnud... Sel ajal kui nad siin olid, andis üks poiss mulle oma hotelli toakaardi, niiet sain sealset basseini kasutada vabal ajal. Eriti hea oli see, et hotell oli täpselt pubi kõrval ning oli koht, kus oma pausid mööda saata :) Lahkumiskingiks saime neilt puldi hotelli autoväravate avamiseks, ehk õnnestub sellega basseini äärde hiilida. Suure jutuga nagu aussid ikka, lubasid nad kõik öömaja pakkuda kui taas Perthi jõuame.  
Jamh, nendega oli tore, isegi liiga tore.. Üks neist otsustas lahkudes kaasa võtta ka killukese mu südamest (aga hästi väikese murdosa:)
Kurtsin Pikkule, et ma olen varsti südametu inimene ega hooli kellestki, sest koguaeg peab lähedasemaks saanud inimesi ära saatma.. Suvel Eestis Ermo mind selle eest hoiatas ka, nüüd saan aru, mida ta mõtles...
Aga pole hullu, mul on Pikku ja igav meil ei hakka :) Meilgi ainult 3 nädalat siin jäänud ja siis pakime kotid ning asume trippima -ees ootab põhja Austraalia vallutamine.

Järgnevad 2 nädalat me töötame palju, niiet minust ei pruugi midagi kuulda. Õnneks on  25. dets pubi kinni, saab vähemalt ühe õhtu jõule "nautida". Sel päeval oleme kutsutud Lorena (manager) poole õhtusöögile, ma usun et see saab väga tore olema. Minu ülesandeks jäi magusa küpsetamine. Otsustasin teha kringli ja trühvleid. Laupäeva hommiku veetsin poodides vajalikke koostisosi ostes ning süda jättis löögi vahele kui kassas arvet kuulsin. 100 taala?? Pardon me, kas te panite mulle topelt summad? Jah, elu on siin kallis, väga kallis...


Igatahes kaunist ja lumist jõuluaeg teile, mu kallid... Jõulurahu teie südamesse ning loodan, et jõuluööl täituvad teie salajased unistused!

Homevideo 04

(Koduvideod 01, 02 ja 03 tulevad väikese hilinemisega)

Pikku: "Selline tunne on nagu ehiks jaanipäevaks kuuske"

Ma olen blogi pidamisega väga laisaks muutunud. Palju tegemist koguaeg, et pole aega arvutit avadagi...

Aga ega teid ei huvitagi 24/7 sündmused, niiet anna kiire ülevaate toimunust..

Mis siis muutunud on ?

Eelmisel laupäeval käisin vanaisaga garage sale´l (ehk eesti keeles inimeste kodudes, kes müüsid, igast jama, mida nad enam ei vaja). Seda korraldavad väga paljud igal laupäeval ja pühapäeval. Lehte pannakse kuulutus, mis päeval toimub ning oma aadress. Ja nii hakkavadki inimesed juba hommikul kl 7-8 neid külastama ja ostma asju, mida nad tegelikult ise ka ei vaja. Tüüpiline näide sellest on meie vanaisa. Tal endal garaaž igast manti täis, aga alati tuleb koju millegi uuega, mis kunagi kasutust ei leia. Kuna minu seljakott palju ei mahuta, siis leppisin üksnes väikese mahuliste asjadega – ehtepuu, kosmeetikakott ja Body Shop kreemidega. 

Samal hommikul käisime ka farmers marketil, kus müüakse omakasvatatud puu- ja köögivilju ning muid kodus valmistatud palasid. Ei lahkunud meiegi ilma puuviljadeta ega värskelt pressitud mahlata. Mõnuuuus!

 

Nüüdseks oleme vanaisa majast tagasi Michaeli juures (kelle juurde tulime algul kui Geraldtoni saabusime, aga kolisime ju 3ks nädalaks välja, sest tal tuli pruut külla). Eelmisel korral jagasime Pikkuga suurt magamistuba, kuid nüüd meil eraldi väikesed toad maja teises otsas. Taaskord harjumata magada üksinda toas, aga vahelduseks on mõnus. Loomulikult on liikumine siit meil ka igati lihtsam, sest asukoht töökohale ja linnale on palju lähemal. Ning ei jäta taaskord mainimata, et see maja on ju niiiii ilus!

Ahjaa, Pikku tegi paar pilti ka vanaisa kodust...

Töölt lahkusid taaskord paar toredat inimest, iirlased Darren ja Ash, kes vajasid samuti kiirelt farmipäevi. Kurb, kuid nii see on – ühed lähevad ja teised tulevad...

Pikku lohutab mind alati: „Ära muretse, tulevad uued ja paremad!“

No vist isegi nii on... Oleme headeks sõpradeks saanud Perthi poistega, kes viibivad siin ajutiselt tööasjus. Nad elavad meie pubi kõrval hotellis ja käivad tihti meie juures piljardit mängimas ja napsutamas. Igal nädalal lisandub neile keegi uus, kes teab meid juba enne kui meie nendega kohtume. Nimelt viimane poiss, kes neile lisandus, küsis minult kui teda teenindasin: „Hi. You are the Estonian girl who knows Zac, yes? I've heard a lot about you...“

Tööga on lood nii, et väga palju tunde endiselt me pubist ei saa, umbes 30 ringi. Olen paar korda asendanud teisi töötajaid meie firmas, kes haigestunud. Ehk olen olnud köögiabiline ja alkoholi poes müüa. Multifunktisonaalsus tuleb ehk teinekord kasuks. 
Köögis oli päris tore – kokad räägivad lollusi, kuulad valjult muusikat ning paned kõrvataha paar head kokkamisnippi. :)

Aga bottleshopis oli vähe keerulisem. Ma ei ole ju väga pädev siinsete alkoholi markidega. Oleks siis nii, et inimesed ise riiulilt võtavad oma joogi ja tulevad ainult maksma. Eieiei... Siin on tavaline, et bottleshopid on drive thru (ehk inimesed sõidavad oma autodega sisse, teenindaja läheb akna juurde ja küsib tellimuse). Nii mugavad aussid ongi.. :S Õnneks õlledega olen sinapeal tänu pubi tööle. Kuid on palju veine, mida ma ei tea. Siis käin mööda riiuleid ja otsin nagu tola:S Aga õnneks on kliendid väga mõistvad ning juhendavad kui päris hätta jään..

Arvan, et taaskord peaaegu pooled küsisid, kust ma pärit, mis ja kaua siin. Oeh, mu vastus tuleb nagu lindilt juba. Üks poiss naases hiljem uuesti ning ütles, et kui mul vahel tahtmist, midagi ettevõtta, et ainult helistaks. No üpris tavaline siin juba. Mu telefon on numbreid täis, millele ma vist kunagi ei helista.

Aga Michaeli kaudu saime tööd ka catering firmas, mis on pakub päris head tunnipalka. Niiet jälle keegi kuskil üleval õnnistab meid :) Pikku on seal firmas juba 2 tööotsa teinud, mina ühe (eile). Ja see üks kukkus ka välja nii, et suutsin leida põrandalt selle ühe ainsa koha, kuhu üks teine töötaja eelnevalt suutis kastet maha valada. Mis te arvate mis juhtus? Tagajärg oli kandikutäie veiniklaaside purunemine :D Ei puudnud palju, et oleksin sussid täielikult taeva poole visanud ja selili lennanud.. See oleks komöödia olnud!

Vabad päevad mööduvad endiselt rannas. Lõpuks saime ka surfamas käidud. Seekord polnud meil ülikondi seljas, vaid oma surfisärgid, mis juba ammu Perthist soetasime. Aga pidev püsti ajamine laual tekitas korralikke sinikaid, niiet järgmine kord plaan siiski wetsuit laenutada. Õhtuks olime parajad vähid ka, kuna kreem vees ju väga ei püsi. See on esimene kord, kui siin olles ära põlesime. Tavaliselt me oleme kreemitamisega väga hoolsad.

Olge paid seal kaugel!

Käib töö ja vile üheskoos

Eelmisel nädalal külastasime koos Emilyga (Michaeli gf) kohalikku muuseumi, mis oli igavaimast igavam. Emilyle eriti ei meeldi siin Geraldtonis, tal pole midagi teha - Michael päeval tööga hõivatud ja õhtuti trennis. Vaevalt nende suhtest asja saab, Emily ei koliks eluski Kiievist siia väikelinna. Ning vaevalt Michael siit nõus lahkuma kui tal hea äri siin. But who knows... Meie Pikkuga lihtsalt ootame, et Emily juba ära läheks ja me saaks Michaeli juurde tagasi kolida. Mitte et vanaisa juures midagi viga oleks, kõik väga hästi, kuid Michael elab kesklinnale ja töökohale oluliselt lähemal. 

Teisipäevad on Aussis odavamad. Nt soodsamad kinopiletid, söögid või joogid baarides. Eelmisel nädalal kasutasime kino varianti ja vaatasime videviku viimase saaga ära. Franz ja mina oleme fännid, niiet filmivalikul ei olnud kahtlustki. Pikku liitus solidaarsusest.

Peale kino võtsime suuna meie ühe turvamehe Dep'i juurde, kes meie pubis Lat28-s vahel töötab. Teepeal peatus bottleshopis ning kaasa ustav Sommersby kast. Oleks võinud parkimise ajaks autolt tuled ka maha keerata, aga ei. Poest väljudes aku tühi ning tuli paluda küüti, et meid Franzi juurde visataks, kust teise auto võtta saime.

Dep on u 40a ja veidi regge masti vend, kellel mingisugune kiiks igasuguse tehnikaga. Toas on tal hiiiiiiglaslik teler, mille sarnast ma pole teistel veel näinud, mingi playstationi taoline mänguasi, väljas terrassil korralik muusikasound jms taolised vidinad. Minu lemmik asi aga pesitseb garaazis - ilus hõbedane mustang. Loomulikult sai sellele hääled sisse aetud ja kiirteele suundutud. Hoovist välja tagurdamine oli omaette komöödia. Franz tahtis kiviaeda sisse põrutada, kuna kerge gaasi vajutamisega liikus auto ootamatu kiirusega. Kiirteel ei pidanud tagasi hoidma ning sooritasime väikesed kiiruskatsed.

Pubi töö on meil tõesti tore. Eelmises postituses juba ütlesin, et töökaaslastega meil vedanud. Meie pesamuna on sakslane Franz, kes oma tugeva aktsendiga suudab nii vaimukalt rääkida, et iga tema inglise keelne lause ajab naerma. Hästi teeb järgi Sõpradest Joey väljendit "How are you doing?" Nimelt tema sattus Geraldtoni läbi juhuse - ta minibuss läks täpselt siin katki kui oli teel põhja. Leidis siin elamise ja töö ning jäi paigale. Baaris mõne tüütu kliendiga tuleb ta ka appi ja esitleb end kui mu boyfriendi. 

The Big German - Franz

Meil olid inglane ja iirlane Tony ja Darren, kes nüüd paraku lahkusid, kuna farmipäevad vajasid kiiret tegemist. Esimesel nädalal oli nende inglise keelest aru saamine samaväärne kui setu keelest. Põristavad midagi omaette ja nii kiirelt, et ainult mõnest sõnast sai kinni haaratud. 

Tony ja Franz

Meil on tore iiri paarike Ash ja Darren, kes imekombel suudavad rääkida normaaselt inglise keelt.

Sel nädalal alustavad baaris veel mitu uut tegelast, kuna T ja D pidid lahkuma.

Köögis on meil kohalik poiss Mat, kelle hobiks on surfilaudade tegemine (meile jälle positiivne uudis) ning veel 2 iirlast Michell ja Pat.

Ühesõnaga väga värviline seltskond.

Negatiivne pool kogu töö juures on see, et tunde väga palju ei anta. Me keegi ei mõista, miks palgatakse koguaegu uusi juurde kui võiks anda olemasolevatele töötajatele täiskoha tunnid?? Väike mõte on teise töö juurde otsimine, sest nt nädalasees on minul peaagu kõik päevased ajad vabad.

Ehk siis minu põhiline elurütm - päeval erinevates randades või poodides, õhtuti töö ja peale tööd kino, sõprade külastamine või mõned dringid. Tegelikult ega väga ei kurda :)

Vaatamisväärsusi kaemas. Franz ja iirlased Ash ja Darren

Hahhaaha, mis veel... Oleme Pikkuga nagu väikesed meepotid, kelle ümber kärbsed tiirlevad. Iga päev baaris küsitakse, kust me pärit oleme, kaua siin olnud, kuhu edasi jne jne ning tihtipeale kutsutakse peale tööd dringile. Vaikselt hakkab juba ära tüütama, aga samas iga tutvus võib osutuda vajalikuks, niiet alati naeratus näol vastame küsimustele ja totumatele selgitame, kus Eesti asub. 

Nädalavahetus oli kohe eriti melune. Kliendid räuskasid terve õhtu baaris „Estonia! Estonia!“ ja tahtsid vahet pidamata high five lüüa. Ühest seltskonnast 2 venda kordamööda ajasid mulle mesijuttu, kuid lõpuks neist väheke vanem sõber ütles, et neil kahel tegelikult kodus girlfriendid olemas ja ma peaksin vaatama hoopis väheke küpsemat meest - ehk teda. Niiet vahel tõmmatakse oma sõpradele vesi ka peale :P

Üldiselt peale tööd baaridesse minnes kohtame oma kliente alati uuesti ning siis on nende äratundmisrõõm topelt. Kutsutakse oma linnadesse külla, lubatakse meid viia matkama, kalale, merele ning isegi Fijile puhkama. Väikelinna võlu - tähelepanu puudusesse me ei sure!

See viimane sobib hästi meie plaanidega. Nimelt Perthist ära tulles oli meel nukker, sest toredad inimesed jäid maha ning me ei teadnud, mis Geraldtonis ees ootamas. Bussisõidu ajal tegime Pikkuga kokkuleppe: "Kuna me sõidame kuskile väikelinna, kus peale töö ja randade külastamise suurt teha pole, siis vähemalt peavad kõik meid selles linnas tundma saama!" Oleme poolel teel... :)

Elu vanaisa juures

 

Kolisime oma ilusast ja uhkest majast välja. Nimelt tuli Michaelile Kiievist    külla tüdruksõber ja oleks veider olnud kui majas juba 2 naisterahvast ees ootamas :D 

Seega tegin kõne Allanile, et ehk oskab tema aidata meid toa leidmisega. Kes on Allan? Eesti poiss, kellega tutvusime juhuslikult ühes baaris Perthis olles. Ning üllatus-üllatus, tema ja sõber Suki elavad samuti Geraldtonis.

Läks õnneks taaskord. Allan ise elab soomlase Johni ja tema austraalia naise Juliega. Ning Johni isal Seppol juhtus olema majas vaba tuba, kuhu me saime Pikkuga sisse kolida.

Laupäeva õhtul peale tööd tuli Allan meile Michaeli juurde järgi ning tõi Seppo juurde. Väravas tervitasid meid koerad Mailo ja Santtu (väravat avades ma seda ei teadnud ning võite ette kujutada, milline mu reaktsioon oli kui 2 haukuvat koera minu suunas jooksid). 

Seppo oli meile väga armsa toa ettevalmistanud: 2 suure voodi, kummuti, riidekapi ja telekaga. Kõik oli hea ja tore seni kuni juhtusin nägema hiiiiiiiglaslikku prussakat (siin on need tegelikult igal pool tavalised, kuid siiski alati lastakse mürki, et neid hävitada). Peale seda ma enam sõnu suust välja ei saanud ning ootasin, et Allan lahkuks ja saaksin sellest Pikkule rääkida. 

Lõpuks avanes võimalus. Kuigi prussakad ei tee midagi halba, sest nad pigem põgenevad inimeste eest, on siiski ebamugav kui tead, et peopesa pikkune elukas võib ühel hetkel olla näiteks su tekil. Seega kui Seppo hiljem uuesti naases meid üle vaatama, siis rääkisin talle, et mul on tõeline ämblike foobia ning kas on mürki, mida ma saaksin pihustada kui peaksin mõnda kohtama. Meie õnneks ta leidis ühe pudeli. 

Õhtul voodis olles olid Pikku silmad seinale suunatud ja teatas: „Ma näen teda, ta on hiiglaslik!“ Mürgipudel kätte ja läks jahiks!

 

Missioon täide viidud, sai rahuliku südamega magama minna. Linade vahale pugedes: „Pikku, mul on nii pehmed ja mõnusad linad. Siin majas on üldse tunne nagu oleks vanaisa juures.“ Ja nii saigi Seppo meie jaoks vanaisa hüüdnime.

Natuke tööst... Oleme nüüd umbes nädalakese töötanud ning asjad hakkavad selgeks saama. Suur-suur tänu töökaaslastele, kes alati abistavad ja õpetavad. 

Muidugi tuleb siiani ette igasuguseid viperdusi (mis ei ole meie puhul ju mingi üllatus). Näiteks sattus mulle üks väga nägus klient ning tellis Jacks with coke (viski cocaga). Jutustasime ja teda mokk töllakil vaadates haarasin automaatselt hoopis Jim Beami pudeli. Oleks võinud siis ise tähele panna , et vale pudeli võtsin, aga ei. Klient juhtis tähelepanu: „Kuule, Jack on mustas pudelis!“ Punastasin ja tegin uue. Siis lisas ta, et soovib 2 klaasi. Arvake, kas teise suutsin esimese korraga õige valmistada? Noooot! Ma olin endiselt nii lummatud ja haarasin esimese juhusliku pudeli, mis üldse kätte sattus. Kui lõpuks taipasin viga, oli ausalt tunne, et tahaks õhku haihtuda.

Ning ega aussid ei ole väga tublid õllede nimetuste väljaütlemisel. Igal joogil on hüüdnimi ning kuna meie pole varem ühtegi kuulnud ega näinud, siis võite arvata, kui kaua võtab aega et klient saab lõpuks õige joogi :D

Töökaaslasteks on meil iirlased ja inglased ning üks saksa poiss. Nendega on meil taaskord vedanud. Veedame üheskoos ka enamus vabadest päevadest ja isegi õhtutest peale tööd: käime rannas, baarides, üksteisel külas jne. Ühel hommikul mul kõhulihased valutasid, sest eelnev õhtu tegi sakslane Franz nii palju nalja, et pisarad jooksid ning kõht oli krampis.

Esmaspäev ja teisipäev olid töölt vabad. Esmaspäev möödus rannas, õhtul jõusaalis Allani ja Sukiga ning pärast töökaaslastega ühes hostelis siiderdamisega. 

Ahjaa! Pikku tegi siin sajandileiu. Meie oma pubi alkoholipoest (siinne nimetus on bottleshop) leidis ta Sommersby siidri! Ning 10ne pakk maksab kõigest 20taala. See on alkoholi kohta väga odav. Niiet jälle käed kokku ja high five!

Teisipäev läksime vanaisa, tema poja Johni ja pojanaise Julie ning Sukiga trippima. Kuna meid oli 6, pidime minema kahe autoga. Meie läksime Pikkuga vanaisaga ning teised Johni autoga. Külastasime Stockyard Gully National Park`is asuvat koobast, mis on tekkinud jõe uhteorust. Taskulambid, õllekülmikud ning fotoaparaadid kaasa ja koopasse seiklema. Loomulikult kõik ehmatasid kõiki kordamööda ning nalja ja naeru jagus.

Teisipäeva õhtul peale trippi ruttasime Michaeli poole, sest ta kutsus meid oma ukraina pruudiga tutvuma ja pizza õhtule. Üheskoos tegime 4 erinevat pizzat, mugisime ja vaatasime filme. Emily jättis väga toreda esmamulje, loodan et neist saab Michaeliga asja.

Lõpetuseks natuke lähemalt meie vanaisast... Ta on kõige ägedam 76aastane papi, keda ma tean: 

• Koristab, kokkab ja remondib 
• Mängib lauatennist
• Sööb kartulikrõpsu 
• Sõidab 150km/h oma Hynday Getziga 
• Kasutab nutitelefoni 
• Tellib erinevat elektroonikat e-bayst
• Surfab internetis 
• Omad 2 laptopi ja 1 lauaarvutit 
• Mängib börsil

Tripi tagasiteel ta isegi lasi minu rooli, kuna arvas, et oleks hea kui harjutan autosõitu vasakpoolse liiklusega. Ausalt, USKUMATU TEGELANE!

Mu esimene autosõit kulges päris ilusti. Siiski tuli mitu korda ette, et suunatulede asemel liigutasin kojamehi ning automaatselt hakkasin käike otsima parema käega ukselingi juurest, kuid suutsin vähemalt koguaeg hoiduda vasakule. Teisel korral vanaisa enam ei küsinudki, kas tahan sõita, vaid andis võtmed ja ütles: „Sina sõidad!"

Kui küsisime temalt ega ta ei solvu kui kutsume teda vanaisaks, saime vastuse: „Oh ei, loomulikult. Mul oleks väga hea meel kui mul oleks teiesugused lapselapsed."

Niiet me oleme üks õnnelik pere :)

Vanaisa tutvustas tegeliast, kelle leidis aiast

Krista küsimusele, kas ma üldse ei taha koju, on vastus: „HELL NO!!“

Welcome to Geraldton

Pühapäeva õhtuks saabusime väikelinna Geraldtoni. Hetke seisuga oleme arvamusel, et saime Perthi tööbüroost jackpoti võidu, kuna linn ja pubi paiknevad vahetult mere ääres. Üldiselt ei paku nad töid linnades, vaid outpackis, mis asuvad keset tühermaad.

Kuna backpackerid olid ka siin kõik fully booked, pidime öömaja otsima couchsurfingu kaudu. Leidsime ühe meesterahva, kes oli meid nõus vastu võtma. Ta tuli meile bussijaama vastu ning viis enda juurde.

Üllatus oli suur kui nägime tema maja: uus, uhke ja avar. Selgus, et tegemist on kohaliku ehitusfirma omanikuga, kes ise on suur reisihuviline ning seetõttu pakub tihti majutust teistele ränduritele.  

Seega oleme viimased paar päeva elanud tema katuse all - majas, mis umbes nädal tagasi oli näidismaja  klientidele vaatamiseks. Kuna Michael kolis ise samuti äsja sisse, ei ole siin üleliigset träni ning kõik on puhas. Teate ju mind - ma ei kannata kui asjad vedelevad igal pool laiali. 

Majas on 4 magamistuba, teleka tuba, suur köök ja elutuba, 2 vannituba ja wc-d ning majapidamisruum. Meie magame tema magamistoas ning Michael ise elab teleritoas maas madratsil :D Me pakkusime, et võime ise minna madratsile, kuid ta ei olnud sellega nõus. Ma ei tea miks ta meid ei paiguta tagumistesse tubadesse, mis mõeldud lastele, sest seal mõlemas olemas väikesed voodid. Aga ta vist arvas, et koos tunneme end paremini ning meil ei ole Pikkuga king-size voodis magamise vastu midagi.

Avar ja suur köök

Avatud söögituba

Telerituba (ja Michaeli madrats)

Michael näidanud ka mõnda vaatamisväärsust linnas.

II MS mälestusmärk

Teisipäeval alustasime ka tööga. Michael nimelt ütles, et see on linna parim pubi. Ka Katrena, kes veetis siin kunagi paar kuud, ütles, et väga äge koht. Pikku asus tööle paar tundi enne mind, mina liitusin õhtul. Esimeseks päevaks saime aasta kõige kiirema õhtu, nimelt Melbourne Cup-i päeva. Kui kogu Austraalia oli sel päeval end uhkelt üles riietanud ja võistlust jälgimas, siis meie töötasime ning ei saanud aimu sellest suurest sündmusest. 

Vaatamata mega kiirele õhtule, möödus esimene päev ilusti. Alguse teeb raskeks see, et erilist koolitust ei pakuta, vaid peab ise jooksvalt infot haarama ning õppima. Eks see tuleb sellest, et kaadrivoolavus pubis on suur ning managerid ei viitsi iga kord uusi õpetada. Õnneks meil on toredad töökaaslased (samuti seljakotirändurid, enamjaolt Inglismaalt), kes meelsasti aitavad.

Samuti oleme 2 päeva aktiivselt tegelenud RSA taotlemisega. See on sertifikaat, mis tuleb interneti vahendusel ära teha, et tohiks baaris töötada. Iseenesest see pole raske, kuid väga aeganõudev. Avastasime väikese võimaluse spikerdamiseks ning mina sain oma tehtud. Kirjutasin vastused üles ka Pikkule, et tal libedamalt läheks. 

Järgmisest nädalast meil ka paikset elukohta vaja, seega olen selle otsingul nüüd. Käisime eile vaatamas ühte maja, kus 2 vaba tuba, kuid see tundus väga räpane, niiet välistame vist selle. (Võib olla oleme lihtsalt oma villa valgete põrandatega juba nii ära harjunud?)

Tervitused maailma suurimalt saarelt!

Viimane nädal Perthis

Margaret River´st tagasi tulles me hosteli enam ei läinud. Kuna Märdil ja Kristiinal läks majakaaslane reisile, saime Pikkuga ennast paariks ööks tema tuppa paigutada.

Neljapäeva õhtul külastasime kohaliku kino ära. Läksime koos kolimisfirma töökaaslastega. Boss (kes on täpselt nagu Denzel Washington) võttis meid Märdu juurest peale, tegi naistele piletid välja, viis pärast meid Kings Parki öist Perthi imetlema ning ilusti koju tagasi. Ta on ikka ülimalt muhe vend ja talle meeldis meie seltskond ka :) Leppisime ka kokku, et järgmisel õhtul läheme kõik koos peole.

Vaade linnale Kings Park´st öösel

Kolimisfirma töökaaslased

Reedene päev oli shopingu päev. Ma olin tõeliselt hämmingus kui kolasime Harbour Towni nimelises outlet kaubamajas. Kõik oli niiiii soodne. Laura, sa oleksid ausalt minuga koos seal hullunud. Eesti krediitkaart käis silmi pilgutamata koguaeg makseterminalidest läbi, ma parem ei hakka kontoseisu vaatamagi. Järgmised nädalad tulevad paastunädalad.

Õhtul läksimegi peole nagu eelmisel õhtul töökaaslastega sai kokku lepitud, kuid ilma bossita. Liitus veel Berit, kes muidu elab linnast kaugel ning polnud siinse ööeluga tutvunud. Esialgu istusime ühes baaris kesklinnas, kuid siis tahtsime klubisse edasi suunduda. Poisid ütlesid, et Casino üleval on lahe klubi nimega Eve ja võiks sinna minna. Perthis on muide ainult üks kasiino ning see on reaalselt nagu päris Vegase kasiino. Väga-väga suur ja fancy. Sisse astudes tundsin end täpselt nagu Las Vegase nimelises sarjas olevat, isegi turvamehed olid sama nägusad :)

Keelatud pilt

Üllatus-üllatus, aga klubisse Eve me sisse ei saanud. Pole nagu esimene kord... Sel korral oli Rait too wasted ning Lucy ilma passita. Nad mõlemad on Aussis olnud väga pikalt, kuidas nad nii ohmud olla saavad :D 

Seega võtsime suuna tagasi linna ja hakkasime seal otsima klubi, kuhu minna. Kammisime päris mitmeid läbi, aga no ilma passita sisse ikka ei lasta. 

Niiet läksime tagasi baari, kus me õhtu algas. Tegime tantsu, võtsime Jack Danielsi ja tundsime end hästi. 

Jack Danielsi viski on põhiline, mida ma siin olles tarbin. Pikkule viski väga peale ei lähe (osalt laupäeva hommikuse pohmelli pärast). Need eesti poisid on hullud ka, kellega me väljas käisime. Jõime kokteile nagu shotte ehk paari lonksuga terve klaas tühjaks ja uued.

Easy, mom and dad, ma ei pidutse ainult. Aga kuna need olid meie viimased päevad Perthis, siis tuli õhtust võtta, mis võtta annab! Järgmisest nädalast hakkame normaalseks, ausalt.

Laupäeva hommikul läksime perekond Lumestete (ehk Märdu, tema pruudi Kristiinaga) ja Jaanusega (Kristiina sugulane, kes nendega elab) Perthi lähedal asuvasse akvaariumi. Ehk siis perekondlik laupäev :) Vaatasime haisid, raisid ja muid vahvaid vee elukaid.

Umbes inimese suurune

Paari meetrine hai-poiss

Lubati näppida mõningaid tegelasi

Õhtul olid jälle peoplaanid ja seekord lubasid prk Lumested samuti välja tulla. Kutsusime eesti poisid Raidi ja Elgari ka Märdu poole ning tegime üheskoos soojendust. Umbes tund enne peole minekut (make up peal, peokleidid seljas) tuli meil Pikkuga pöörane idee hakata brownisid tegema: „Mõtle kui hea on peolt tagasi tulla ja brownid ootavad meid.“ Täiesti arulagedad. 

Ma ei tea kuidas, aga taigen valmis sai (kerge viski ja viina essentsidega), ahju läks ning küpses ka ilusti.

Peole läksime Casinos peal olevasse klubisse Eve, kuhu eelnev  õhtu sisse ei saanud. Me ei pidanud oma ootustes pettuma. Klubi oli ilus, muusika super ning seltskond hea! Nii me oma jalga keerutasime.

Saalis tehtud pildid on liiga udused

Enne koju minekut oli vaja ka alla Casinosse mängima minna – olin seda terve õhtu oodanud. Rait on suur kasiino guru, niiet läksime tema juhendamisel ühte Black Jacki lauda, ta viskas paar sada dollarit lauale ja mängisime kõik maha. Uups...  Ma ei saanud üldse sealsest süsteemist aru, pole ka ime, et ei võitnud.

Süda ei andnud rahu ja tahtsin veel aparaatide juurde mängima minna. Lükkasin raha sisse, klõpsisin nuppe, võitsin–kaotasin-võitsin ning võtsin raha välja. Kokkuvõttes jäin 4 taalaga plussi- jepiii!

Koju minemiseks oli meil takso leidmisega probleeme, millegi pärast keegi ei tahtnud sinna kanti sõita (liiga lühike ots vist). Loomulikult oli mul vaja võimu näidata. Nägin eemalt, kuidas üks poiss peatas takso, mina läksin sinna, lükkasin ta lihtsalt kõrvale ja istusin taksosse.  Ta ei jäänud kõige õnnelikuma näoga järele vaatama ning saatis meid ära keskmist näppu näidates. Anna andeks, ma enam ei tee...

Pühapäeva hommikuks olid ostetud bussipiletid Geraldtoni. Laupäeva õhtul pakkisime oma mustlaslaagri kokku, et hommikul sellele enam aega ei kuluks.

Nagu kõik meie reisimised siiani, ei läinud ka see ilma sekeldusteta. Plaan oli 40 minutit enne kodust väljuda, et bussile jõuda. Vahetult enne toast väljumist avastasime, et üldse ei teagi, kuhu bussijaama tuleb minna. Kristiina ja Märt üritasid leida aadressi ja kell tiksus. Rait ja Elgar ka naersid, et enam me küll sellele bussile ei jõua (PS! ainuke buss päeva jooksul!). Hakkasime lõpuks 15min enne bussiväljumist kodunt kihutama. Bussijaama jõudes jooksin mina esimese asjana bussini ja ütlesin juhile, et nad ei lahkuks, kuna lähen toon autost kotid ja tuleme sõbrannaga. 

Napilt, aga kindlalt - me jõudsime. Algas 6h bussisõit Perthist põhjasuunas Geraldtoni... 

Uues "kodus"

Palun ka Märdilt ja Kristiinalt vabandust, kes pidin 3 päeva meiega üle elama.  Olite super hostid, meil oli väga kodune tunne teiega :)

Perth, meil oli ülimalt vahva, tuleme veel tagasi! 

Elu on seiklus

Sain ka eelmisele postitusele pildid ära lisatud.

Väike uudis, kes veel ei tea! Läheme Pikkuga väikesesse linnakesse nimega Geraldton ühte pubisse tööle.  Linn asub Perthist ligikaugu 500km põhja pool, niiet jätame Perthiga mõneks ajaks hüvasti (võib olla ka jäädavalt....). Enne minekut aga tuli üle veel  vaadata kohad, millega me siin olles tutvunud ei olnud.

Footsteps in time

Supreme Court Gardens

Peale seda pilti sain mesilaselt nõelata

St Georges Cathedral

Goverment House

Perth Mint - maailma üks vanim töötav mündikoda

Town Hall (raekoda)

London Court

Teisipäeval kl 7 hommikul oli Daniel meil hosteli juures ootamas ja algas trip Margaret Riveri ehk tuntud viinamarjaistanduste regiooni.

Teel nägin esimest vabas looduses aborigeeni ehk känguru. Mainin ära, et ta oli tegelikult tee ääres surnud, kuid ma olin siiski nii elevil nähtust (väikesed asjad teevad mind rõõmsaks:).

Tegime vahepeatuse Bunburys, mis on tuntud kui delfiinide pealinnana. Loomulikult läksime ka meie neid üle vaatama, sest siiani polnud ma neid vabas looduses näinud. 

Tutvusime metsikute delfiinidega, kes hommikuti käivad end lahesopis inimestele näitamas. Sel hommikul olid nad erakordselt kaua ning lausa 4 tk korraga. Ma ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ning kui ranna poole jalutades neid eemalt märkasin, jooksin teiste eest kohe vette, et lähemalt näha. Mu päev oli korda läinud!

Lõunasöögi peatus oli mõnusas taimetoidu restoranis Dunsborough linnas. Söök oli maitsev ning restoran äärmiselt huvitav ja hubane oma öko-olemisega.

Teel avanesid maalilised vaated merele.

Õhtuks jõudsime Margaret Riveri ning käisime ilusas karsti koopas nimega Lake Cave.

Öömajaks oli Daniel rentinud 4 magamistoaga maja ning kõik saime omaette tubades laiutada. Peale mitut nädalat hosteli elu oli harjumatu eraldi tubades magada. Linnamäe tüdrukud kindlasti teavad, mida ma mõtlesin kui nägin seda king size suurust voodit :D

Kolmapäeva hommik oli meie reisi tipphetk - surfikoolitus. Tüdrukud olime kõik vaimustuses äärmiselt nägusast instruktorist. Eks pool koolituse juttu läks meil seetõttu ka kaduma :P Kuigi lubas äikest ja tormi, ilm soosis meid. Lained olid ehk liigagi head algajatele, raskusi oli saada kaldast eemale. Kuid me üritasime ja pingutused kandsid vilja. Päris mitmeid kordi suutsime end laual püsti ajada ja lainetel liugleda. MILLINE TUNNE!!! Meie meelitamiseks instruktor ütles, et ei usu, et oleme Eestist, kuna paistis nagu oleksime varem seda teinud. Ja jälle me sulasime....

Vahetult enne ära minekut jälle keegi kuskil õnnistas meid väikese imega. Me nägime vaala! Päris elus vaala seal samas rannas kus surfasime. Umbes poole minutiliste intervallidega purskas ta augukesest vett ning sabauim tuli veest nähtavale.  Olin taaskord hämmingus - nad on tõepoolest olemas!

Peale surfi kiire pesu ja veinituurile. Külastasime kahte erinevat viinamarjaistandust, kus maitsesime ühtekokku umbes 20 erinevat veini. Olime maitseelamustest niivõrd vaimustuses (päris svipsis ka), et lahkusime viimasest kaenlas kast valget veini.

Tuuri käigus külastasime ka õllepruulikoda, juustutehast ja ulukifarmi, kus samuti sai head ja paremat maitsta. Minu lemmik oli aga šokolaadivabrik, mmmmm..... 20 minuti jooksul ma pugisin ma šokolaadi kogu raha eest. Õnneks mul jäi rahakott bussi ning ma ei saanud endale ühtegi maiuspala kaasa osta. Oleksin vist nõus olnud kogu oma raha ära andma.

Minu reisikaaslastele Pikkule, Lucyle ja Danielile meeldis minu kulul nalja teha. Nimelt ma väga-väga kardan ämblikke ning nad ehmatasid mind mitmeid kordi. Ühe naljaga läksid nad tegelikult liiga kaugele ja viisid mind päris endast välja. Läksin oma tuppa ära ning magama jäädes jätsin suurest hirmust tule ka põlema.

 Bye-bye Margaret River, sa jätsid südamesse unustamatud mälestused!