Käib töö ja vile üheskoos

Eelmisel nädalal külastasime koos Emilyga (Michaeli gf) kohalikku muuseumi, mis oli igavaimast igavam. Emilyle eriti ei meeldi siin Geraldtonis, tal pole midagi teha - Michael päeval tööga hõivatud ja õhtuti trennis. Vaevalt nende suhtest asja saab, Emily ei koliks eluski Kiievist siia väikelinna. Ning vaevalt Michael siit nõus lahkuma kui tal hea äri siin. But who knows... Meie Pikkuga lihtsalt ootame, et Emily juba ära läheks ja me saaks Michaeli juurde tagasi kolida. Mitte et vanaisa juures midagi viga oleks, kõik väga hästi, kuid Michael elab kesklinnale ja töökohale oluliselt lähemal. 

Teisipäevad on Aussis odavamad. Nt soodsamad kinopiletid, söögid või joogid baarides. Eelmisel nädalal kasutasime kino varianti ja vaatasime videviku viimase saaga ära. Franz ja mina oleme fännid, niiet filmivalikul ei olnud kahtlustki. Pikku liitus solidaarsusest.

Peale kino võtsime suuna meie ühe turvamehe Dep'i juurde, kes meie pubis Lat28-s vahel töötab. Teepeal peatus bottleshopis ning kaasa ustav Sommersby kast. Oleks võinud parkimise ajaks autolt tuled ka maha keerata, aga ei. Poest väljudes aku tühi ning tuli paluda küüti, et meid Franzi juurde visataks, kust teise auto võtta saime.

Dep on u 40a ja veidi regge masti vend, kellel mingisugune kiiks igasuguse tehnikaga. Toas on tal hiiiiiiglaslik teler, mille sarnast ma pole teistel veel näinud, mingi playstationi taoline mänguasi, väljas terrassil korralik muusikasound jms taolised vidinad. Minu lemmik asi aga pesitseb garaazis - ilus hõbedane mustang. Loomulikult sai sellele hääled sisse aetud ja kiirteele suundutud. Hoovist välja tagurdamine oli omaette komöödia. Franz tahtis kiviaeda sisse põrutada, kuna kerge gaasi vajutamisega liikus auto ootamatu kiirusega. Kiirteel ei pidanud tagasi hoidma ning sooritasime väikesed kiiruskatsed.

Pubi töö on meil tõesti tore. Eelmises postituses juba ütlesin, et töökaaslastega meil vedanud. Meie pesamuna on sakslane Franz, kes oma tugeva aktsendiga suudab nii vaimukalt rääkida, et iga tema inglise keelne lause ajab naerma. Hästi teeb järgi Sõpradest Joey väljendit "How are you doing?" Nimelt tema sattus Geraldtoni läbi juhuse - ta minibuss läks täpselt siin katki kui oli teel põhja. Leidis siin elamise ja töö ning jäi paigale. Baaris mõne tüütu kliendiga tuleb ta ka appi ja esitleb end kui mu boyfriendi. 

The Big German - Franz

Meil olid inglane ja iirlane Tony ja Darren, kes nüüd paraku lahkusid, kuna farmipäevad vajasid kiiret tegemist. Esimesel nädalal oli nende inglise keelest aru saamine samaväärne kui setu keelest. Põristavad midagi omaette ja nii kiirelt, et ainult mõnest sõnast sai kinni haaratud. 

Tony ja Franz

Meil on tore iiri paarike Ash ja Darren, kes imekombel suudavad rääkida normaaselt inglise keelt.

Sel nädalal alustavad baaris veel mitu uut tegelast, kuna T ja D pidid lahkuma.

Köögis on meil kohalik poiss Mat, kelle hobiks on surfilaudade tegemine (meile jälle positiivne uudis) ning veel 2 iirlast Michell ja Pat.

Ühesõnaga väga värviline seltskond.

Negatiivne pool kogu töö juures on see, et tunde väga palju ei anta. Me keegi ei mõista, miks palgatakse koguaegu uusi juurde kui võiks anda olemasolevatele töötajatele täiskoha tunnid?? Väike mõte on teise töö juurde otsimine, sest nt nädalasees on minul peaagu kõik päevased ajad vabad.

Ehk siis minu põhiline elurütm - päeval erinevates randades või poodides, õhtuti töö ja peale tööd kino, sõprade külastamine või mõned dringid. Tegelikult ega väga ei kurda :)

Vaatamisväärsusi kaemas. Franz ja iirlased Ash ja Darren

Hahhaaha, mis veel... Oleme Pikkuga nagu väikesed meepotid, kelle ümber kärbsed tiirlevad. Iga päev baaris küsitakse, kust me pärit oleme, kaua siin olnud, kuhu edasi jne jne ning tihtipeale kutsutakse peale tööd dringile. Vaikselt hakkab juba ära tüütama, aga samas iga tutvus võib osutuda vajalikuks, niiet alati naeratus näol vastame küsimustele ja totumatele selgitame, kus Eesti asub. 

Nädalavahetus oli kohe eriti melune. Kliendid räuskasid terve õhtu baaris „Estonia! Estonia!“ ja tahtsid vahet pidamata high five lüüa. Ühest seltskonnast 2 venda kordamööda ajasid mulle mesijuttu, kuid lõpuks neist väheke vanem sõber ütles, et neil kahel tegelikult kodus girlfriendid olemas ja ma peaksin vaatama hoopis väheke küpsemat meest - ehk teda. Niiet vahel tõmmatakse oma sõpradele vesi ka peale :P

Üldiselt peale tööd baaridesse minnes kohtame oma kliente alati uuesti ning siis on nende äratundmisrõõm topelt. Kutsutakse oma linnadesse külla, lubatakse meid viia matkama, kalale, merele ning isegi Fijile puhkama. Väikelinna võlu - tähelepanu puudusesse me ei sure!

See viimane sobib hästi meie plaanidega. Nimelt Perthist ära tulles oli meel nukker, sest toredad inimesed jäid maha ning me ei teadnud, mis Geraldtonis ees ootamas. Bussisõidu ajal tegime Pikkuga kokkuleppe: "Kuna me sõidame kuskile väikelinna, kus peale töö ja randade külastamise suurt teha pole, siis vähemalt peavad kõik meid selles linnas tundma saama!" Oleme poolel teel... :)