Viimane nädal Perthis

Margaret River´st tagasi tulles me hosteli enam ei läinud. Kuna Märdil ja Kristiinal läks majakaaslane reisile, saime Pikkuga ennast paariks ööks tema tuppa paigutada.

Neljapäeva õhtul külastasime kohaliku kino ära. Läksime koos kolimisfirma töökaaslastega. Boss (kes on täpselt nagu Denzel Washington) võttis meid Märdu juurest peale, tegi naistele piletid välja, viis pärast meid Kings Parki öist Perthi imetlema ning ilusti koju tagasi. Ta on ikka ülimalt muhe vend ja talle meeldis meie seltskond ka :) Leppisime ka kokku, et järgmisel õhtul läheme kõik koos peole.

Vaade linnale Kings Park´st öösel

Kolimisfirma töökaaslased

Reedene päev oli shopingu päev. Ma olin tõeliselt hämmingus kui kolasime Harbour Towni nimelises outlet kaubamajas. Kõik oli niiiii soodne. Laura, sa oleksid ausalt minuga koos seal hullunud. Eesti krediitkaart käis silmi pilgutamata koguaeg makseterminalidest läbi, ma parem ei hakka kontoseisu vaatamagi. Järgmised nädalad tulevad paastunädalad.

Õhtul läksimegi peole nagu eelmisel õhtul töökaaslastega sai kokku lepitud, kuid ilma bossita. Liitus veel Berit, kes muidu elab linnast kaugel ning polnud siinse ööeluga tutvunud. Esialgu istusime ühes baaris kesklinnas, kuid siis tahtsime klubisse edasi suunduda. Poisid ütlesid, et Casino üleval on lahe klubi nimega Eve ja võiks sinna minna. Perthis on muide ainult üks kasiino ning see on reaalselt nagu päris Vegase kasiino. Väga-väga suur ja fancy. Sisse astudes tundsin end täpselt nagu Las Vegase nimelises sarjas olevat, isegi turvamehed olid sama nägusad :)

Keelatud pilt

Üllatus-üllatus, aga klubisse Eve me sisse ei saanud. Pole nagu esimene kord... Sel korral oli Rait too wasted ning Lucy ilma passita. Nad mõlemad on Aussis olnud väga pikalt, kuidas nad nii ohmud olla saavad :D 

Seega võtsime suuna tagasi linna ja hakkasime seal otsima klubi, kuhu minna. Kammisime päris mitmeid läbi, aga no ilma passita sisse ikka ei lasta. 

Niiet läksime tagasi baari, kus me õhtu algas. Tegime tantsu, võtsime Jack Danielsi ja tundsime end hästi. 

Jack Danielsi viski on põhiline, mida ma siin olles tarbin. Pikkule viski väga peale ei lähe (osalt laupäeva hommikuse pohmelli pärast). Need eesti poisid on hullud ka, kellega me väljas käisime. Jõime kokteile nagu shotte ehk paari lonksuga terve klaas tühjaks ja uued.

Easy, mom and dad, ma ei pidutse ainult. Aga kuna need olid meie viimased päevad Perthis, siis tuli õhtust võtta, mis võtta annab! Järgmisest nädalast hakkame normaalseks, ausalt.

Laupäeva hommikul läksime perekond Lumestete (ehk Märdu, tema pruudi Kristiinaga) ja Jaanusega (Kristiina sugulane, kes nendega elab) Perthi lähedal asuvasse akvaariumi. Ehk siis perekondlik laupäev :) Vaatasime haisid, raisid ja muid vahvaid vee elukaid.

Umbes inimese suurune

Paari meetrine hai-poiss

Lubati näppida mõningaid tegelasi

Õhtul olid jälle peoplaanid ja seekord lubasid prk Lumested samuti välja tulla. Kutsusime eesti poisid Raidi ja Elgari ka Märdu poole ning tegime üheskoos soojendust. Umbes tund enne peole minekut (make up peal, peokleidid seljas) tuli meil Pikkuga pöörane idee hakata brownisid tegema: „Mõtle kui hea on peolt tagasi tulla ja brownid ootavad meid.“ Täiesti arulagedad. 

Ma ei tea kuidas, aga taigen valmis sai (kerge viski ja viina essentsidega), ahju läks ning küpses ka ilusti.

Peole läksime Casinos peal olevasse klubisse Eve, kuhu eelnev  õhtu sisse ei saanud. Me ei pidanud oma ootustes pettuma. Klubi oli ilus, muusika super ning seltskond hea! Nii me oma jalga keerutasime.

Saalis tehtud pildid on liiga udused

Enne koju minekut oli vaja ka alla Casinosse mängima minna – olin seda terve õhtu oodanud. Rait on suur kasiino guru, niiet läksime tema juhendamisel ühte Black Jacki lauda, ta viskas paar sada dollarit lauale ja mängisime kõik maha. Uups...  Ma ei saanud üldse sealsest süsteemist aru, pole ka ime, et ei võitnud.

Süda ei andnud rahu ja tahtsin veel aparaatide juurde mängima minna. Lükkasin raha sisse, klõpsisin nuppe, võitsin–kaotasin-võitsin ning võtsin raha välja. Kokkuvõttes jäin 4 taalaga plussi- jepiii!

Koju minemiseks oli meil takso leidmisega probleeme, millegi pärast keegi ei tahtnud sinna kanti sõita (liiga lühike ots vist). Loomulikult oli mul vaja võimu näidata. Nägin eemalt, kuidas üks poiss peatas takso, mina läksin sinna, lükkasin ta lihtsalt kõrvale ja istusin taksosse.  Ta ei jäänud kõige õnnelikuma näoga järele vaatama ning saatis meid ära keskmist näppu näidates. Anna andeks, ma enam ei tee...

Pühapäeva hommikuks olid ostetud bussipiletid Geraldtoni. Laupäeva õhtul pakkisime oma mustlaslaagri kokku, et hommikul sellele enam aega ei kuluks.

Nagu kõik meie reisimised siiani, ei läinud ka see ilma sekeldusteta. Plaan oli 40 minutit enne kodust väljuda, et bussile jõuda. Vahetult enne toast väljumist avastasime, et üldse ei teagi, kuhu bussijaama tuleb minna. Kristiina ja Märt üritasid leida aadressi ja kell tiksus. Rait ja Elgar ka naersid, et enam me küll sellele bussile ei jõua (PS! ainuke buss päeva jooksul!). Hakkasime lõpuks 15min enne bussiväljumist kodunt kihutama. Bussijaama jõudes jooksin mina esimese asjana bussini ja ütlesin juhile, et nad ei lahkuks, kuna lähen toon autost kotid ja tuleme sõbrannaga. 

Napilt, aga kindlalt - me jõudsime. Algas 6h bussisõit Perthist põhjasuunas Geraldtoni... 

Uues "kodus"

Palun ka Märdilt ja Kristiinalt vabandust, kes pidin 3 päeva meiega üle elama.  Olite super hostid, meil oli väga kodune tunne teiega :)

Perth, meil oli ülimalt vahva, tuleme veel tagasi!