Elu vanaisa juures

 

Kolisime oma ilusast ja uhkest majast välja. Nimelt tuli Michaelile Kiievist    külla tüdruksõber ja oleks veider olnud kui majas juba 2 naisterahvast ees ootamas :D 

Seega tegin kõne Allanile, et ehk oskab tema aidata meid toa leidmisega. Kes on Allan? Eesti poiss, kellega tutvusime juhuslikult ühes baaris Perthis olles. Ning üllatus-üllatus, tema ja sõber Suki elavad samuti Geraldtonis.

Läks õnneks taaskord. Allan ise elab soomlase Johni ja tema austraalia naise Juliega. Ning Johni isal Seppol juhtus olema majas vaba tuba, kuhu me saime Pikkuga sisse kolida.

Laupäeva õhtul peale tööd tuli Allan meile Michaeli juurde järgi ning tõi Seppo juurde. Väravas tervitasid meid koerad Mailo ja Santtu (väravat avades ma seda ei teadnud ning võite ette kujutada, milline mu reaktsioon oli kui 2 haukuvat koera minu suunas jooksid). 

Seppo oli meile väga armsa toa ettevalmistanud: 2 suure voodi, kummuti, riidekapi ja telekaga. Kõik oli hea ja tore seni kuni juhtusin nägema hiiiiiiiglaslikku prussakat (siin on need tegelikult igal pool tavalised, kuid siiski alati lastakse mürki, et neid hävitada). Peale seda ma enam sõnu suust välja ei saanud ning ootasin, et Allan lahkuks ja saaksin sellest Pikkule rääkida. 

Lõpuks avanes võimalus. Kuigi prussakad ei tee midagi halba, sest nad pigem põgenevad inimeste eest, on siiski ebamugav kui tead, et peopesa pikkune elukas võib ühel hetkel olla näiteks su tekil. Seega kui Seppo hiljem uuesti naases meid üle vaatama, siis rääkisin talle, et mul on tõeline ämblike foobia ning kas on mürki, mida ma saaksin pihustada kui peaksin mõnda kohtama. Meie õnneks ta leidis ühe pudeli. 

Õhtul voodis olles olid Pikku silmad seinale suunatud ja teatas: „Ma näen teda, ta on hiiglaslik!“ Mürgipudel kätte ja läks jahiks!

 

Missioon täide viidud, sai rahuliku südamega magama minna. Linade vahale pugedes: „Pikku, mul on nii pehmed ja mõnusad linad. Siin majas on üldse tunne nagu oleks vanaisa juures.“ Ja nii saigi Seppo meie jaoks vanaisa hüüdnime.

Natuke tööst... Oleme nüüd umbes nädalakese töötanud ning asjad hakkavad selgeks saama. Suur-suur tänu töökaaslastele, kes alati abistavad ja õpetavad. 

Muidugi tuleb siiani ette igasuguseid viperdusi (mis ei ole meie puhul ju mingi üllatus). Näiteks sattus mulle üks väga nägus klient ning tellis Jacks with coke (viski cocaga). Jutustasime ja teda mokk töllakil vaadates haarasin automaatselt hoopis Jim Beami pudeli. Oleks võinud siis ise tähele panna , et vale pudeli võtsin, aga ei. Klient juhtis tähelepanu: „Kuule, Jack on mustas pudelis!“ Punastasin ja tegin uue. Siis lisas ta, et soovib 2 klaasi. Arvake, kas teise suutsin esimese korraga õige valmistada? Noooot! Ma olin endiselt nii lummatud ja haarasin esimese juhusliku pudeli, mis üldse kätte sattus. Kui lõpuks taipasin viga, oli ausalt tunne, et tahaks õhku haihtuda.

Ning ega aussid ei ole väga tublid õllede nimetuste väljaütlemisel. Igal joogil on hüüdnimi ning kuna meie pole varem ühtegi kuulnud ega näinud, siis võite arvata, kui kaua võtab aega et klient saab lõpuks õige joogi :D

Töökaaslasteks on meil iirlased ja inglased ning üks saksa poiss. Nendega on meil taaskord vedanud. Veedame üheskoos ka enamus vabadest päevadest ja isegi õhtutest peale tööd: käime rannas, baarides, üksteisel külas jne. Ühel hommikul mul kõhulihased valutasid, sest eelnev õhtu tegi sakslane Franz nii palju nalja, et pisarad jooksid ning kõht oli krampis.

Esmaspäev ja teisipäev olid töölt vabad. Esmaspäev möödus rannas, õhtul jõusaalis Allani ja Sukiga ning pärast töökaaslastega ühes hostelis siiderdamisega. 

Ahjaa! Pikku tegi siin sajandileiu. Meie oma pubi alkoholipoest (siinne nimetus on bottleshop) leidis ta Sommersby siidri! Ning 10ne pakk maksab kõigest 20taala. See on alkoholi kohta väga odav. Niiet jälle käed kokku ja high five!

Teisipäev läksime vanaisa, tema poja Johni ja pojanaise Julie ning Sukiga trippima. Kuna meid oli 6, pidime minema kahe autoga. Meie läksime Pikkuga vanaisaga ning teised Johni autoga. Külastasime Stockyard Gully National Park`is asuvat koobast, mis on tekkinud jõe uhteorust. Taskulambid, õllekülmikud ning fotoaparaadid kaasa ja koopasse seiklema. Loomulikult kõik ehmatasid kõiki kordamööda ning nalja ja naeru jagus.

Teisipäeva õhtul peale trippi ruttasime Michaeli poole, sest ta kutsus meid oma ukraina pruudiga tutvuma ja pizza õhtule. Üheskoos tegime 4 erinevat pizzat, mugisime ja vaatasime filme. Emily jättis väga toreda esmamulje, loodan et neist saab Michaeliga asja.

Lõpetuseks natuke lähemalt meie vanaisast... Ta on kõige ägedam 76aastane papi, keda ma tean: 

• Koristab, kokkab ja remondib 
• Mängib lauatennist
• Sööb kartulikrõpsu 
• Sõidab 150km/h oma Hynday Getziga 
• Kasutab nutitelefoni 
• Tellib erinevat elektroonikat e-bayst
• Surfab internetis 
• Omad 2 laptopi ja 1 lauaarvutit 
• Mängib börsil

Tripi tagasiteel ta isegi lasi minu rooli, kuna arvas, et oleks hea kui harjutan autosõitu vasakpoolse liiklusega. Ausalt, USKUMATU TEGELANE!

Mu esimene autosõit kulges päris ilusti. Siiski tuli mitu korda ette, et suunatulede asemel liigutasin kojamehi ning automaatselt hakkasin käike otsima parema käega ukselingi juurest, kuid suutsin vähemalt koguaeg hoiduda vasakule. Teisel korral vanaisa enam ei küsinudki, kas tahan sõita, vaid andis võtmed ja ütles: „Sina sõidad!"

Kui küsisime temalt ega ta ei solvu kui kutsume teda vanaisaks, saime vastuse: „Oh ei, loomulikult. Mul oleks väga hea meel kui mul oleks teiesugused lapselapsed."

Niiet me oleme üks õnnelik pere :)

Vanaisa tutvustas tegeliast, kelle leidis aiast

Krista küsimusele, kas ma üldse ei taha koju, on vastus: „HELL NO!!“