Ma olen blogi pidamisega väga laisaks muutunud. Palju tegemist koguaeg, et pole aega arvutit avadagi...

Aga ega teid ei huvitagi 24/7 sündmused, niiet anna kiire ülevaate toimunust..

Mis siis muutunud on ?

Eelmisel laupäeval käisin vanaisaga garage sale´l (ehk eesti keeles inimeste kodudes, kes müüsid, igast jama, mida nad enam ei vaja). Seda korraldavad väga paljud igal laupäeval ja pühapäeval. Lehte pannakse kuulutus, mis päeval toimub ning oma aadress. Ja nii hakkavadki inimesed juba hommikul kl 7-8 neid külastama ja ostma asju, mida nad tegelikult ise ka ei vaja. Tüüpiline näide sellest on meie vanaisa. Tal endal garaaž igast manti täis, aga alati tuleb koju millegi uuega, mis kunagi kasutust ei leia. Kuna minu seljakott palju ei mahuta, siis leppisin üksnes väikese mahuliste asjadega – ehtepuu, kosmeetikakott ja Body Shop kreemidega. 

Samal hommikul käisime ka farmers marketil, kus müüakse omakasvatatud puu- ja köögivilju ning muid kodus valmistatud palasid. Ei lahkunud meiegi ilma puuviljadeta ega värskelt pressitud mahlata. Mõnuuuus!

 

Nüüdseks oleme vanaisa majast tagasi Michaeli juures (kelle juurde tulime algul kui Geraldtoni saabusime, aga kolisime ju 3ks nädalaks välja, sest tal tuli pruut külla). Eelmisel korral jagasime Pikkuga suurt magamistuba, kuid nüüd meil eraldi väikesed toad maja teises otsas. Taaskord harjumata magada üksinda toas, aga vahelduseks on mõnus. Loomulikult on liikumine siit meil ka igati lihtsam, sest asukoht töökohale ja linnale on palju lähemal. Ning ei jäta taaskord mainimata, et see maja on ju niiiii ilus!

Ahjaa, Pikku tegi paar pilti ka vanaisa kodust...

Töölt lahkusid taaskord paar toredat inimest, iirlased Darren ja Ash, kes vajasid samuti kiirelt farmipäevi. Kurb, kuid nii see on – ühed lähevad ja teised tulevad...

Pikku lohutab mind alati: „Ära muretse, tulevad uued ja paremad!“

No vist isegi nii on... Oleme headeks sõpradeks saanud Perthi poistega, kes viibivad siin ajutiselt tööasjus. Nad elavad meie pubi kõrval hotellis ja käivad tihti meie juures piljardit mängimas ja napsutamas. Igal nädalal lisandub neile keegi uus, kes teab meid juba enne kui meie nendega kohtume. Nimelt viimane poiss, kes neile lisandus, küsis minult kui teda teenindasin: „Hi. You are the Estonian girl who knows Zac, yes? I've heard a lot about you...“

Tööga on lood nii, et väga palju tunde endiselt me pubist ei saa, umbes 30 ringi. Olen paar korda asendanud teisi töötajaid meie firmas, kes haigestunud. Ehk olen olnud köögiabiline ja alkoholi poes müüa. Multifunktisonaalsus tuleb ehk teinekord kasuks. 
Köögis oli päris tore – kokad räägivad lollusi, kuulad valjult muusikat ning paned kõrvataha paar head kokkamisnippi. :)

Aga bottleshopis oli vähe keerulisem. Ma ei ole ju väga pädev siinsete alkoholi markidega. Oleks siis nii, et inimesed ise riiulilt võtavad oma joogi ja tulevad ainult maksma. Eieiei... Siin on tavaline, et bottleshopid on drive thru (ehk inimesed sõidavad oma autodega sisse, teenindaja läheb akna juurde ja küsib tellimuse). Nii mugavad aussid ongi.. :S Õnneks õlledega olen sinapeal tänu pubi tööle. Kuid on palju veine, mida ma ei tea. Siis käin mööda riiuleid ja otsin nagu tola:S Aga õnneks on kliendid väga mõistvad ning juhendavad kui päris hätta jään..

Arvan, et taaskord peaaegu pooled küsisid, kust ma pärit, mis ja kaua siin. Oeh, mu vastus tuleb nagu lindilt juba. Üks poiss naases hiljem uuesti ning ütles, et kui mul vahel tahtmist, midagi ettevõtta, et ainult helistaks. No üpris tavaline siin juba. Mu telefon on numbreid täis, millele ma vist kunagi ei helista.

Aga Michaeli kaudu saime tööd ka catering firmas, mis on pakub päris head tunnipalka. Niiet jälle keegi kuskil üleval õnnistab meid :) Pikku on seal firmas juba 2 tööotsa teinud, mina ühe (eile). Ja see üks kukkus ka välja nii, et suutsin leida põrandalt selle ühe ainsa koha, kuhu üks teine töötaja eelnevalt suutis kastet maha valada. Mis te arvate mis juhtus? Tagajärg oli kandikutäie veiniklaaside purunemine :D Ei puudnud palju, et oleksin sussid täielikult taeva poole visanud ja selili lennanud.. See oleks komöödia olnud!

Vabad päevad mööduvad endiselt rannas. Lõpuks saime ka surfamas käidud. Seekord polnud meil ülikondi seljas, vaid oma surfisärgid, mis juba ammu Perthist soetasime. Aga pidev püsti ajamine laual tekitas korralikke sinikaid, niiet järgmine kord plaan siiski wetsuit laenutada. Õhtuks olime parajad vähid ka, kuna kreem vees ju väga ei püsi. See on esimene kord, kui siin olles ära põlesime. Tavaliselt me oleme kreemitamisega väga hoolsad.

Olge paid seal kaugel!