Pühapäeva õhtuks saabusime väikelinna Geraldtoni. Hetke seisuga oleme arvamusel, et saime Perthi tööbüroost jackpoti võidu, kuna linn ja pubi paiknevad vahetult mere ääres. Üldiselt ei paku nad töid linnades, vaid outpackis, mis asuvad keset tühermaad.
Kuna backpackerid olid ka siin kõik fully booked, pidime öömaja otsima couchsurfingu kaudu. Leidsime ühe meesterahva, kes oli meid nõus vastu võtma. Ta tuli meile bussijaama vastu ning viis enda juurde.
Üllatus oli suur kui nägime tema maja: uus, uhke ja avar. Selgus, et tegemist on kohaliku ehitusfirma omanikuga, kes ise on suur reisihuviline ning seetõttu pakub tihti majutust teistele ränduritele.
Seega oleme viimased paar päeva elanud tema katuse all - majas, mis umbes nädal tagasi oli näidismaja klientidele vaatamiseks. Kuna Michael kolis ise samuti äsja sisse, ei ole siin üleliigset träni ning kõik on puhas. Teate ju mind - ma ei kannata kui asjad vedelevad igal pool laiali.
Majas on 4 magamistuba, teleka tuba, suur köök ja elutuba, 2 vannituba ja wc-d ning majapidamisruum. Meie magame tema magamistoas ning Michael ise elab teleritoas maas madratsil :D Me pakkusime, et võime ise minna madratsile, kuid ta ei olnud sellega nõus. Ma ei tea miks ta meid ei paiguta tagumistesse tubadesse, mis mõeldud lastele, sest seal mõlemas olemas väikesed voodid. Aga ta vist arvas, et koos tunneme end paremini ning meil ei ole Pikkuga king-size voodis magamise vastu midagi.
 |
 |
| Avar ja suur köök |
 |
| Avatud söögituba |
 |
| Telerituba (ja Michaeli madrats) |
Michael näidanud ka mõnda vaatamisväärsust linnas.
 |
| II MS mälestusmärk |
Teisipäeval alustasime ka tööga. Michael nimelt ütles, et see on linna parim pubi. Ka Katrena, kes veetis siin kunagi paar kuud, ütles, et väga äge koht. Pikku asus tööle paar tundi enne mind, mina liitusin õhtul. Esimeseks päevaks saime aasta kõige kiirema õhtu, nimelt Melbourne Cup-i päeva. Kui kogu Austraalia oli sel päeval end uhkelt üles riietanud ja võistlust jälgimas, siis meie töötasime ning ei saanud aimu sellest suurest sündmusest.
Vaatamata mega kiirele õhtule, möödus esimene päev ilusti. Alguse teeb raskeks see, et erilist koolitust ei pakuta, vaid peab ise jooksvalt infot haarama ning õppima. Eks see tuleb sellest, et kaadrivoolavus pubis on suur ning managerid ei viitsi iga kord uusi õpetada. Õnneks meil on toredad töökaaslased (samuti seljakotirändurid, enamjaolt Inglismaalt), kes meelsasti aitavad.
Samuti oleme 2 päeva aktiivselt tegelenud RSA taotlemisega. See on sertifikaat, mis tuleb interneti vahendusel ära teha, et tohiks baaris töötada. Iseenesest see pole raske, kuid väga aeganõudev. Avastasime väikese võimaluse spikerdamiseks ning mina sain oma tehtud. Kirjutasin vastused üles ka Pikkule, et tal libedamalt läheks.
Järgmisest nädalast meil ka paikset elukohta vaja, seega olen selle otsingul nüüd. Käisime eile vaatamas ühte maja, kus 2 vaba tuba, kuid see tundus väga räpane, niiet välistame vist selle. (Võib olla oleme lihtsalt oma villa valgete põrandatega juba nii ära harjunud?)
Tervitused maailma suurimalt saarelt!
1 comment:
Maja tundub tõeliselt äge! Väga vedas teil ilmselt, et sellisesse kohta saite, arvan, et iga backpacker just sellise õnnega kokku ei puutu võõras kohas.
Mis te seal pubis teete? Nagu baaridaamid või pigem klienditeenindajad? Ja kauaks on plaan sinna jääda? Need RSA paberid kuluvad kindlasti ka edaspidisel seiklusel marjaks ära, baariteenindaja koht ju suht levinud :) Väga mõnus on lugeda su juttu, kujutlen ennast iga kord ka sinna teiega. Mõnusalt edasi! ;)
Aa, tahtsin öelda, et see su taksojutt, keskmise sõrme näitamisega :D naersin ikka tükk aega, siiani ajab turtsatama :D see on ikka puhas Marka teema :D purjus peaga natuke ülemeelik ja üleolev :D õige!
Post a Comment