Wednesday, February 27, 2013

Seiklused Filipiinidel

Ideaalne sihtkoht meiesugustele seiklusjanulistele backpackeritele - odav transport, hea söök-jook ning kirev ööelu saartel. 

3 nädalat möödus imekiirelt. Sain pikaks ajaks rahuldatud oma isu riisist, erinevatest mootorsõidukitest ja Aasia riigist. Kogemuste pagas on palju rikkam ja saan tunnistada, et ütlus "mida rohkem ma näen, seda vähem ma tean" vastab tõele.




Filipiinide pealinna Manila jõudsime laupäeva varahommikul. Lennujaamas dollarid peesodeks vahetades tekkis rikkuri tunne, kambapeale saime ligi 100 000PHP tasku panna.
Lennujaamast välja tulles ehmatasid taksojuhid oma pealetükkivusega: "Taxi Ma`am; Where do you wanna go, Ma`am?". Turvatöötaja abiga võtsime ühe takso ja suund linna.
Taksoga hosteli suunas liikudes ja linna nähes olime aga üsna sõnatud - kas siia me tahtsimegi? 3 päeva sellises linnas?
Liiklus katastroofiline - autod liikusid, kuidas heaks arvasid, sõiduradadele ja fooridele tähelepanu ei pööratud. 


Mis toimub?
Vaesus igas suunas, kuhu vaatasid - inimesed magasid puu otsas ja all, tänavatel, põõsastes, igal pool. Kes üksi, kes terve perega. 
Linnaliini buss oli Jeepney, millel rahvas istus katusel ja kõlkus taga ukse vahel, tänavatel liiklesid ka hobuvankrid
Ühesõnaga vaatepilt oli jahmatav. 
Ühe selli kodu
Kindlasti tahaks sellises kohas pikali heita ja lasta end mudida

Järgmisena traumeeris meid hostel, mis asus neljandal korrusel ja jättis pigem kellegi isikliku korteri mulje. Meie toa suurus oli taaskord u 2x2m,  3-kohalise narivoodi ja pisikese telekaga. Vähemalt oli puhas. Meile jäi mulje kahest poisist, kes hosteli pidasid, nagu nad ei lahkunudki kunagi oma ühest elutuba-köök-retseptsioon-magamistoast. Alati kui tulime-läksime, tegid nad süüa niiet terve koridor "lõhnas".

Tegime paari tunnise uinaku oma "uhkes" toas (jõudsime ju kl 7 hommikul) ja läksime hommikust sööma, et päevaga algust teha.

Hinnad restoranis jahmatasid - nii suured numbrid, aga tegelikult lausa olematu väärtusega (vähemlt võrreldes Austraaliaga).



Aeg tutvuda Manila vaatamisväärsustega. Kus??? Turismi office oli nädalavahetusel suletud ja pidime ise toime tulema; leidsime linnakaardi ja asusime jalutama. 
Linna tuntuimas pargis Rizal Park paar klõpsu, siis jalutuskäik selle vastas olevas Ocean pargis ja võtsime takso, et suunduda china towni. Puuviljaletid, suveniiripoed, söögikohad... Aga mis meie pilku köitsid odavate hindadega? Ilusalongid. Loomulikult astusime sisse ja lasime Teelega endale pediküüri/maniküüri teha. Austraalias maksaksid samade teenuste ees umbes kolm-neli korda rohkem.





Selleks päevaks oligi päev loojas ja naaseseime oma hosteli, et maiustada värskete puuviljadega. Takso asemel võtsime hobuvankri. Vaene Rambo, kes  meid vedama pidi. Mul südametunnistus siiani piinab.
Anna andeks, Rambo
Vee ja tuleshow Rizal  Parkis
Hotell või asi
Järgmisel päeval kolasime Makati linnaosas, mis erineb täielikult ülejäänud Manilast - äripiirkond kõrgete hoonete ja kaubanduskeskustega. Poodidest midagi erilist silma ei hakanud ja otsustasime, et vaatame üle Mall of Asia keskuse, mida me kõik pikkisilmi ootasime. Nimelt on see neljas suurim ostukeskus maailmas. 
Sinna minekuks kogesime ära linnaliini bussi. Kohalikud aitasid õige bussi valida, sest ise nende marsruudist oli võimatu aru saada. Meile tegi nalja, kuidas ühe bussi peal jagus tööd u 4-5 inimesele: üks aitas bussile, teine kogus raha ja andis pileti, kolmas karjus peatusi, neljas aitas inimesi maha ning lisaks bussijuht. Ja koguaeg selline kiirustamine. Kliendi seisukohalt aga mugav teenus - väga odav (8PHP=0,15€) ning maha saad minna iga nurga peal, kus soovi avaldad.



Ostukeskuses paraku pettusime - rahvast nagu murdu, kuid odavat kraami, mida otsima tulime, polnud. (Hiljem selgus, et me vist tiirlesime ainult ühes väikses osas ringi. Blondid...) 

Ahjaa, nüüd natuke valetasin. Mõned odav tooted siiski avastasime - alkoholi. Pudel kohalikku rummi maksab u 2€, Bacardi ja Smirnoff u 7€. Hakkasime kohe kalkuleerima palju Aussi kaasa viia. 

Aga tagasi Manila. Mure oli järgmise päeva pärast - mida me selles õudsas linnas peale hakkame kui isegi shopata pole? Ostukeskusest taksoga koju sõites tegin poisiga juttu ja uurisin, kas tal homme vaba päev ja äkki viiks meid Manila lähedal olevasse Tagatay linna, kus asub Lake Taal ja järve keskel vulkaanid. Poiss pakkus hinnaks 4000PHP ja rohkem hinda alla ei andnud, seletades, et vaja maksta teemaksud jms. Meile tundus hind liiga suur (kindlasti tüssab) ning jätsime diili katki. Asi lõppes aga hoopis nii, et esmaspäeva varahommikul jooksime turisti keskusesse, uurisime sealt Tagatay tuuri kohta ja maksime kokkuvõttes kolm korda rohkem. Kui pea ei võta, võtab rahakott :S

Saime privaattuuri osaliseks. Giid viis meid Tagatay linna, teel olles jagas meie saja küsimuse peale infot Filipiinide elu ja olu kohta. Meid šokeeris teada saamine, et keskmine kuupalk neil on 230$, mis meile üksnes mõne päeva teenistus. Ja enamik filipiinosid teenivad üksnes 6-7$ päevas!! Kool ei ole neil kohustuslik, kuid vanematel on kohustus oma lapsi õpetada. Küsimusele, miks kõik sildid ja viidad on inglise keelsed, saime teada, et tugeva ameerika mõju tõttu ajaloos on see neile ka teine keel koolis.
Tagatay linna lähistel nägime ananassi- ja riisiistandusi, banaani- jm viljapuid ning maitsesime hirmkallist kohvi.


Ananassi põõsad
Tuur hõlmas lõunasööki restoranis, millelt avanes väga ilus vaade vulkaanidele. Kuna me olime ainukesed tuuritajad, lasi giid meil ise menüüst söögi valida. Pikku jäi truuks kanale, kuid meie Teelega valisime delikatessi - meretoidu vaagna. Maitses hästi :)



Lake Taal  ja keskel vulkaanid
Tagasiteel ostsime puuviljalettidest õhtuks endale kaasa ananassi (50PHP=0,9€), senjoriita banaane (u sõrme pikkused) ja leivapuu vilja (polnd kunagi näinud ega maitsenud - super head).


Kõiksugu erinevaid puuvilju sai proovitud

Tuur hõlmas Manilas Jeepney tehase külastust, kust saime teada, et kõik need linnaliinibussid on eravalduses ning valitsuses ära registreeritud, et liinisõita. Üldjuhul bussijuht ise ongi sõiduki omanik.


Tavapärane Jeepney
Samuti ühe kiriku külastust, kus asub miski kuulus bambuse orel. No see kiriku- ja muuseumituur jättis mind täiesti külmaks. Giid pidi pidevalt meelde tuletama, et me võime pilte teha ja proovida ise mängida. Oi, kas tõesti? No kui juba kästakse... 

Kuna tuuri lõpus selgus, et selle eest peame eraldi maksma, siis olime väheke trotsis. Seljataga ja meilt küsimata organiseeris giid meile jama, mis üldse ei huvitanud. Igatahes raha, mis giid oleks muidu jootrahaks saanud, läks selle toreda kirikutuuri tasumiseks. Mul järgnevad kaks päeva süda valutas, et vaene 5-lapse isa Bernando, kes elab perest nii kaugel, jäi jootrahata... Pikku väitis, et see jutt oli ainult meie haletsemiseks ja et ma ikka langen liiga kergelt ohvriks..

Hostelis tagasi, aga mis passime siin õhtu läbi nelja seina vahel? "Pea on must ja tahaks pesemist... Naised, lähme ilusalongi!" Olime nagu suured ameerika staarid - kõik jutustasid ja tegid meiega pilte.


Kõik said Filipiino kääre tunda
Enne äralendu Palawanile tuli veel pool päeva veeta selles "atraktiivses" linnas. Kuskil pidi asuma ka Hispaania aegne vanalinn. Turismiinfost anti kaart näppu ja juhised ette. Müüride vahel jalutades ja mitte-mitte-midagi-erilist vaadates olime kõik rõõmsad, et peagi pääseme siit.


Senjoriita banaane maiustamas
Palawanile maandudes põnevus sees - mis linnake see Puerto Princesa on ja mis hotell ees ootab?
Lennujaam ise oli üks väike aiaga piiratud majake ning meie hotell kõigest 200m kaugusel. Kitsast peatänavat (peatänav selle kohta kõlab nüüd natuke liiga hästi) mööda jõudsime hotellituppa ja vastu vaatas täitsa meeldiv pilt. Kuna Manilas pidime meie Teelega pooleteise inimese voodit jagama, siis seekord sai Pikku karistuseks väikese lisavoodi.



Kõhud maru tühjad ja tricyclega keskusesse. Aga mis see tricycle on? Ütleks, et kõige rohkem meenutab see nõukogudeaegset M-i - kolmerattaline mootorsõiduk, kus inimesed istuvad katusega korvis.



Tricycle
Valisime söögikohta kaua ja ikka suutsime selle kõige hullema valida. Pikku korraldas isegi skandaali kuna neile Teelega toodi magustoit enne kui pearoog: "Where's my meal? Why does the dessert comes first?". Mina lihtsalt naersin ja mugisin oma kahesuupoolega.



Nokust midagi head loota ei ole :P
Avastasime Kinabucks baari kokteililisti. Eksootiliste ja ülimaitsvate jookide hind jäi vahemikku 120-180PHP ehk mõni euro. Ütleme nii, et kolmepeale sai peaaegu terve list läbi proovitud.



Puerto Princesas tuli järgmine päev kindlasti randa minna, Manilas oli see ju välistatud. Tricycle viis meid peaaegu inimtühja randa kuskile metsade vahele. Sealt leidsin juhuslikult ka kookose istanduse, kus poisid andsid mulle maiustamiseks värske kookospähkli.




Palawanil olles tuleb kindlasti ära külastada Underground River (8km pikkune maa-alune jõgi), mis on üks seitsmest looduseimest. Meie üllatuseks sellele tuurile saamiseks tuli läbida korralik kadalipp (selle seletamine võtaks liigakaua). Igatahes läbisime takistused ja saime endale enne äralendu tuuri broneeritud.

Kui muidu on Filipiinid väga odav sihtkoht, siis tuleb arvestada, et iga sammu eest küsitakse eraldi tasu. Lisaks igasuguste sissepääsude eest (vahel isegi randa) pead tasuma keskkonna-, turisti-, terminali jms makse. Isegi pakette ostes tehakse hiljem teatavaks summasid, millest esialgu ei räägitud. Muidugi ei ole need suured, kuid lihtsam oleks tasuda kõik korraga, mitte et peaks iga laua juures rahakotti otsima. Aga nii nad turiste nöörivadki :P
Ning ameteid on siinriigis rohkem kui ülejäänud maailmas kokku, iga liigutuse jaoks on eraldi vend rakendatud.

Paariks päevaks trippisime Palawani saare põhja ossa El Nidosse, mis oli tõeliselt mõnus pelgupaik. Aga sinna saamine maapealne põrgu. Tuli osta pilet minibussile, millega sõit kestis 5-6 tundi. Buss lükati turiste täis, puudusid peatoed ning osadel isegi seljatugi, kotid katusele ja kihutati mööda teid nagu hullumeelsed. Viimased 50km üksnes kruusateel. Kui peale korjati ilusti hotellist, siis maha pandi linna ääres, et turistid saaksid tricycled võtta, jälle lisa maksta ning oma hotelli suunduda. Nagu Pikkule meeldib öelda, siis iga mees siin on ärimees.
Ja nagu kunagi mainisin puudub "linnas" elekter varahommikust kuni pärastlõunani.
El Nido - pisike küla 
Meie hotell 10m mererannast
Pikkuga tudusime baldahhiini all
3 nädalat nuumasime end restorani toitudel ja värsketel puuvilja sheikidel
Seafood - 3 nädalaga sai isu täis söödud
Värkse kookospiim
Paar päeva, mis El Nidos veetsime, sisustasime kohalike meretuuridega. "Tänavatel" mitmefunktsionaalsed hütid järjest reas pakkudes nii tuure, massaaži, pesupesemist ja snäkke. Hinnad igalpool samad ja lihtsalt juhuslikult valid ühe välja ning broneerid järgmiseks päevaks reisi. Armas paadike sõidutab sind päev läbi erinevate saarekeste ja laguunide vahet, päevitad, sööd mereande ja värskeid puuvilju, snorgeldad Põhja Hiina meres ja mõnuled kõrvetava päikese käes.









Igal saarel väiksed paradiisi rannakesed
Lisaks päiksele kõrvetavad sind meduusid. Snorgeldades tundsime, kuidas kerged elektrilöögid tabasid ülekeha. Ühel korral oli asi tegelikult päris jube, sest neid oli nii ohtralt ning veest välja tulles olime punase laigulised. Korraks sügelesid, kuid õnneks mõne aja pärast kadusid ära.









Parima kostüümi auhinna saavad asiaadid. Vahet pidamata naersime nende üle, vabandust... Ujumisega ei ole nad samuti just sina-peal.





Õhtud El Nidol möödusid hüttides shopates ja baarides kokteilitades.

Peaaegu et siga kotis ostes
Rumm on odavam kui vesi
Tagasi Puerto Princesasse bussipiletit ostes kauplesime välja parema hinna, kuid hullema olukorra kui tulles. See bussijuht oli täiesti sõge. Öösel kihutas mööda kitsaid teid vastassuunas nii, et isegi mul läks sõidust süda pahaks. Ringi vaadates nägin, et kõik reisijad väheke pinges. Vaene Pikku istus ees juhi kõrval ja pidi nägema kogu teekonda. Ühel hetkel sai mul tõesti siiber ning karjusin tagant reast, et ta vaiksemalt sõidaks. Paraku valju muusika tõttu kuulsid seda üksnes kaasreisijad. Pausi ajal aga sai bussijuht mu viha tund: "Sa sõidad nagu hullumeelne, pimedas kitsal ja kurvilisel teel 120km/h; sul on bussil veel 15 inimest, kelle pead ohutult kohale toimetama!!" Aga sõim mõjus ja ülejäänud sõit kulges normaalselt.
Pikku küsimusele palju veel sõita, turtsus juht, et peab ju aeglaselt sõitma ja nüüd kulub veel mitu tundi. Vähemalt jõudsime elusalt sihtpunkti...

Aga muidugi pani ta meid kõiki maha Puerto Princesa keskusest päris kaugel, kas minu lärmamise tõttu või ikka seepärast, et saaksime rentida kolmerattalised hosteli minekuks. Kui buss peatus, siis kohalikud kolmeratta juhid jooksid nagu nälgas koerad akende taha ja ootasid millal väljume, et saaks küüti pakkuda. Akendest vaadates paistis see päris hirmus. Kaks tüüpi läksid seal isegi kaklema, kumb saab kliendi.

Saabus kaua oodatud Underground River tuuri päev. Kuna koht on nii turistikas ja tuleb oodata järjekorda, millal pääsed paadile ja rahvusparki, tegime aega "parajaks" (oleme kindlad, et tegelikult oligi see nii planeeritud, et turiste jälle pumbata) ühe koopa tuuri ja köitel laskumisega.
Vähemalt korra elus olen olnud Super Girl ;)


Zipline Sabangis

Meile sattusid toredad reisikaaslased Paulo ja Peter
Poiss ei jätnud võimalust kasutamata
Underground River tuur oli kõige eksklusiivsem ja lõbusam, mida kogesime. Rahvuspargis nägime isegi ahve. Meile sattus eriti humoorikas paadimees, kes terve tuuri viskas head nalja.  




Valmis nägema ühte seitsmest looduseimest
Koopas hämmastasid meid erinevad kujutised, mis olid nii selgelt piiritletud nagu oleks vormitud: madu, draakon, küünal, neitsi Maarja ja palju palju muud. Lagedes rippus mitukümmend tuhat nahkhiirt (üles vaadates ei tohtinud suud lahti teha, äkki kukub miskit suhu:) ja ühel kivinurgal tegi uinaku ka päris madu.






Mitukümmend tuhat batmani
Farmitööks mütsi?
Lend Palawanilt Cebule, suuruselt teise linna Filipiinidel. 



Kõigil hirm, et ees ootab Manila sarnane koht, kus midagi pole teha. Ja majutuse nimi oli pension, kas hullem variant kui Manilas? Aga ei, pigem kõige luksuslikum hotell ja suhteliselt keskuses. Tuba asus uues hoones, seinal teler ja mõnusad laiad voodid. 
Vahelduseks oli tore saada jälle suurde poodi ja jalutada mööda tänavaid, kuid vaatamisväärsusi seal linnas samuti polnud. Mida tegime 3 pikka päeva? Shoppasime, shoppasime ja shoppasime. Hinnad siiski olulisemalt madalamad kui Aussis. Minu parim leid on põhjapõtradega seelik - Põhjamaa hingega siiski :)
Ei suuda ära imestada kui odav on alkohol

Nuudlivalik
Uued kingad, kleidid, püksid ja pluusid
Cebul olles leidsime internetist reisipaketi, mis hõlmas majutust ja ringreisi  lähedal oleval Boholi saarel. Kuna meil oli juba varasemalt plaan sinna minna, sobis see variant meile hästi, sest pikemalt linna jääda ei tahtnud.

Boholil laevalt maha tulles oldi meil sildi ja transpordiga juba ootamas ja viidi ilusasse hotelli. 



Kuid natuke nuriseks teeninduse üle. Kuna jõudsime hotelli enne määratud check-in'i, pidime paar tundi linnas aega parajaks tegema. Tagasi jõudes juhatati meid kahe inimese tuppa. Küsimusele, et kuidas me siin kolmekesi magame, öeldi, et võivad tuua lisamadratsi või lükkavad voodid kokku. No sellega saame ise hakkama, aga nt rätikud, padjad jms oleks võinud kolme inimese jaoks valmis seada. Ning hommikusöögid jõudsid ka alati hilinemisega.. No kuidas?? :D 

Kuna oli reede ei jätnud Pikku jonni enne kui nõustusin välja minemisega, et üle vaadata kohalik klubi. Teele jäi hotelli filmi vaatama. Meil oli vist kiireim klubiskäik üldse. 20min jalutust, u 10min sees ja tagasi koju.  Ma ei tunne üldse mugavalt pimedas liigeldes ja klubis oli ka tunne nagu oleks väljanäitusel. Peale Geraldtoni üldse väsimus peal ja pidutsemisisu kadunud, sai vist mõõt täis.

Boholi päevane tuur hõlmas ahvide, liblikte ja püütoni vaatlemist, šokolaadi künkaid, lõunasööki parvel ja paari muid turistikat. Kohad olid ilusad ja sai palju pilte tehtud, kuid meie giid oli paras möku. Tema tuurijuhtimine piirdus  kohalesõidutamiste ja autouste avamisega. Maksis sissepääsud, viitas näpuga tee ette ja läks ise autosse tagasi istuma. Peale viimast peatust tänas tuurile tulemast. Kuna me lausele "loodan, et nautisite oma tuuri" midagi ei vastanud, siis küsis üle, kas me ikka nautisime. Olime napisõnalised ja moka otsast poetasime "Yes we did".  Ilmselgelt mingit tippi me ei jätnud.

Seisan hirmuga silmitsi - 270 kg ja 8.5m püüton

Chocolate Hills
Bambusest hanging bridge
Imearmas tarsier

Lõunasöök parvel
Mööda jõge kruiisimas
Ainuke hetk, mil giid meiega tegeles
Boracay - meie viimane sihtkoht, mida nii suure elevusega ootasime. Väike turistirohke saar imelise white beachi ja kireva ööeluga. Kõik olekski olnud kui paradiisis... aga halb ajastus ja saime 3-4 päeva tugevat vihma; vahel päeval, vahel öösel. Päike näitas üksnes mõned üksikud tunnid. Kahju oli neist turistidest, kes tulid nt Euroopast päikesejahile.





Rannamõnusid pikalt ei olnud

Vahelduseks riisile

Kõige kaunim loojang
Hoolimata magamata öödest ja pilves ilmadest, olime naerusuised ja lõbusad.






Kuna rannas ei saanud palju vedeleda, sisustasime päevad aktiivsete tegevustega nagu atv ja paadituuriga ning suveniiri poekeste külastamisega.


Klaaspõhjaga paadil

Veealust maailma piilumas

Raha tuulde viskamine - 30min ilma ühegi ekstreemsuseta


Boracay jaoks olime hoidnud ka pidutsemised. Kõik õhtud veetsime rannabaarides kitarri ja laulu saatel kokteile mekkimas ja piipu tõmbamas ning klubide külastamisega. Täpselt nii mõnus oli kui üldse olla sai.


Ei saa ju jätta proovimast kohalikku Tanduayd

Elav muusika peaaegu igas mereranna baaris

Ja hiljem klubisse tantsima
Paraku ei tahtnud Boracay meid isegi ära saata kuivana. Viimasel ööl kallas nagu oavarrest, baaride ja klubide vahel ringi lipates ühe katuse alt teise alla ja ise märjad kui kassid.





Reisi kohutavaim hetk. Ärasõit oli meil nii vara hommikul, et mina otsustasin ennast 2-tunnise uinakuga mitte norida. Kella 6 ajal tricyclega sadama sõites saime jälle läbimärjaks (ka kotid ja riided seal sees), oli külm ja väsimus suur. Eriti närvi ajas taaskord nende maksude tasumine iga akna juures eraldi - krt vihma ladiseb ja pidi seisma seal rivis. 
Lõpuks paadil, lühike sõit vastaskaldale, sadamast jälle tricycle, mis lennuka viis. Taaskord külm ja veel rohkem märjemaks. "Ilus hommik" ei olnud vee läbi - lennujaamas teatati, et me lend on ilmastikuolude pärast tühistatud. Mida? Me tahame ära siiiiiiit!! 
Kuna meil oli samal päeval rahvusvaheline lend tagasi Darwini (õnneks alles õhtul), transporditi meid paari tunnise minibussisõiduga teise linna ja lennujaama, kust väljus samuti Manila lend.
Terminali vahetamine Manila lennujaamas oli ka parajalt tüütu. Hea oli, et tagasilend Austraalia oli nii hilja õhtul, ajavaru sai ilusti täidetud.

Rahasid oli veidi veel üle, mis tuli lennujaamas sirgeks lüüa. "Ostame rummi kaasa, ainult paar taala (eurot) ju!" "Jaaa, vähemalt 2pdl näkku!"

Meie vaimustus sai kiire lõpu kui teenindaja ütles, et meie lennufirma ei luba  alkoholi ülevedu käsipagasis (isegi duty free tsoonist ostes). 
Kurdi JetStar!
Mis siis ikka... Täitsime oma koti kuivatatud mangode (meie lemmikud vahepalad Filipiinidelt) ja šokolaadiga.


Tagasi Austraalias. Mis nüüd saama hakkab? Seda me nüüd ei tea... Vaesed, kodutud ja töötud Darwinis.  

No comments: