2 nädalat nalja, tralli ja pidu!
Esimene peatus Laoses oli lõuna osas 4000 Islandil - Don Detil - pisike saareke majutuskohtade ja baaridega jõekaldal. Uute sõpradega ühine õhtusöök ja tutvumine läbi kohaliku viski, mis maksis 10 000 kip ehk 1eur. Isegi coca pudel oli kallim.
Keegi ei teadnud, mis tagajärjed see viski meile järgmiseks päevaks põhjustab, aga ega ei hoolinud ka.
Kõik baarid sulgeti väga vara ehk kl 12 ajal ning pidulised igast baarist liikusid randa edasi, kus süüdati lõke ja mängiti muusikat. That's the go...
Hommikul vara kajaki tuurile. Imekombel tundsid end kõik väga hästi, 1€ viski ei põhjusta isegi pohmelli! Pidev üksteise pritsimine, kummuli käimine ning võidu aerutamine. Nägime jões elavaid delfiine, matkasime jugadeni.
 |
| Steve on kõige suurema isuga kondipukett, kes eksisteerib |
 |
| Raske töö tegin mina! |
 |
| Mr South Africa ehk Ryan |
 |
| Khone Phapheng Falls |
Tagasi jõudsime pimeda saabumisel ja tugeva vihma saatel.
Õhtul tuli katsetada, kas 1€ viski töötab sama hästi ka järgmisel päeval. Jap, kõik toimis nagu eelmisel õhtul! Lõuna aafriklasest kokapoiss Ryani sattus jutusoonele ning pikalt ja väga detailselt jahvatas mulle ühest oma roast, mis ta kunagi sõpradele kokkas. Arutlus tõsimeeli kestis tunde. Tema kirg toidu vastu pani ka meid huvi tundma kõiksugu võõrapärase vastu ning erinevad katsetused algasid.
Järgmises linnakeses Champasakis hakkasid meie vahva grupi teed lahku minema. Brasiillane, poolakas ja itaallane lahkusid ning meid jäi järele 6 liikmeline tiim, kellega edaspidi kulges kogu Laose trip.
Tha Khaek. Üks päev mootorratastel jättis pisiku ning otsustasime, et teeme 3 päevase tuuri veel otsa. Hommikul rattaid rentima minnes ütlesid ühed tänaval, et Filipiinide taifuun liigub Vietnami suunas ning ei ole hea mõte minna seiklema. No mida juttu!? Otsustasime siiski riski võtta. Thank god, sest ükski torm ei jõudnud meieni ning meil möödus 3 ägedat päeva seigeldes (mööda kruusa-muda ja olematuid teid ning mitte kunagi midagi üles leides).
 |
| Isegi öösel ei lahkunud me teineteisest |
 |
| Asume taas teele |
 |
| Bensiinijaam |
 |
| Transport maapiirkondades |
 |
| Kohalik bistroo |
 |
| Kaart ja mina Aasias sõbrad ei olnud, alati viisin eksiteele |
 |
| Konglor cave |
 |
| Isegi jõeteed on kohati läbipääsmatud |
Loomulikult ei pääsenud kukkumistest, katkitest rehvidest või kütuse lõppemisest. Aga seda rohkem menutamist :)
 |
| Elusalt ja tervelt tagasi |
Teekond Vang Viengi kohaliku bussiga. Istuma kõik ei mahtunud ja osad pidid paar tundi tagaotsas kõlkuma.
 |
| Minu valejuhatus ei viinud meid Blue Lagoonini |
Otsisime kuulsat ujumiskohta Blue Lagoon. Peale mitut eksimist leidsime.
 |
| Igal pool ei ole viisakas |
 |
| Õhtusöök restoranis |
Vang Vieng on lisaks Blue Lagoonile kurikuulus tuubimise koht, kus 2011 aastal sai hukka üle 20 inimese. Lõbustus backpackerite mekas sulgeti, kuna isegi presidenditütar jättis oma elu sinna. Tänaseks on taasavatud kogu rajast väike osa ning alles üksnes 3 baari. Mis puutuvad baarid tuubimisse? Seal põhi action käibki. Sind viiakse jõele ning siis hakkad oma rõngaga vaikselt vooluga alla liikuma ning su teele jäävad baarid, kus vahepeal jalgu sirutad, janu kustutad ja sporti teed. Esimene baar on alguskohale nii lähedal et samahästi võiks jalutada sinna. Sulle visatakse hommikul kohaliku viski shot nina alla ning päev on alanud!
Kõige suurem trall käib tavaliselt baaris nr 2 ning sealne paus venib paarile tunnile.
 |
| Pidu alles läheb käima |
Baarist number 3 saad vaevu tulema enne pimeda saabumist ning lõpp-punkti jõutakse tavaliselt hilinemisega ning kaotatakse osa oma tuubi tagatisrahast.
Õhtud möödusid alati pubiralliga, ei olnud teist valikutki mitte. Meie kuue liikmeline seltskond klappis omavahel super hästi.
 |
| Beer pong ei ole ka minu ala, sorry Ryan |
Parim kihlvedu! Peale pidu läksin hommikul vara jooksma ning mind premeeriti šokolaadikoogiga.
 |
| Ärge alahinnake mind! |
Peale 1,5 nädalat ühist trippimist Laoses pidime poistele nägemist ütlema ja edasi liikuma. Väsimus oli suur, bussisõit pikk, enesetunne eelmisest õhtust väga nõrk ning meel nii kurb, et super tiim läks laiali.
Kohale jõudes pidime hakkama ise öömaja otsima (eelnevatel päevadel jäi see poiste kohustuseks) ning lendasime valikuga väga orki - saime bedbugsid.
Aga ette rutates mainin ära, et Ryan järgnes salaja meile tegelikult juba samal päeval ning Simon ülejärgmisel - niiet 5-ne tiim oli taas koos Luang Prabangi linnas. Hommik, mil Ryan tuli meid üllatama oma kohalviibimisega, tegi päeva kaks korda ilusamaks - meie päästja. Viis meid ära bedbugside juures oma ilusasse hosteli.
 |
| Grillitud banaan - nämmmmm! |
Kuid Marget ja Simon meiega aktiivselt kaasas käia ei jaksanud. Nimelt said nemad eelmisest linnast toidumürgituse ja veetsid enamus ajast voodis. Selle kohaliku toiduga on ikka vahel nii, et miski bakter tekitab väikest kõhuvalu ja sisse söödud eine tuleb sama kiirelt välja tagasi. Aga no me just ei hellita ennast ka siin - proovime ikka ära kõikvõimalikke kohalikke palasid.
 |
| Margeti esimene ja viimane päev Luang Prabangis |
Luang Prabangi kuulsaim koht on Kuang Si Waterfall. Mõnus päev möödus kauni looduse keskel.
 |
| 1 eur bufee |
Jälle hüvastijätt. Simoniga sel korral lõplikult, kuid Hr Africaga ristusid teed veel Vietnamis (kuidagi ei saanud üksteist jätta:).
Jah, Laost jääb alatiseks meenutama hullumeelne bussiseiklus ning lõputud peod super tiimiga.
