Filipiinide pealinna Manila jõudsime laupäeva varahommikul. Lennujaamas dollarid peesodeks vahetades tekkis rikkuri tunne, kambapeale saime ligi 100 000PHP tasku panna.
Lennujaamast välja tulles ehmatasid taksojuhid oma pealetükkivusega: "Taxi Ma`am; Where do you wanna go, Ma`am?". Turvatöötaja abiga võtsime ühe takso ja suund linna.
Taksoga hosteli
suunas liikudes ja linna nähes olime aga üsna sõnatud - kas siia me tahtsimegi? 3 päeva sellises linnas?
Liiklus katastroofiline - autod liikusid, kuidas heaks arvasid, sõiduradadele ja fooridele tähelepanu ei
pööratud.
 |
| Mis toimub? |
Vaesus igas suunas, kuhu vaatasid - inimesed magasid puu otsas ja all, tänavatel, põõsastes, igal pool. Kes üksi, kes terve perega.
Linnaliini
buss oli Jeepney, millel rahvas istus katusel ja kõlkus taga ukse vahel,
tänavatel liiklesid ka hobuvankrid.
Ühesõnaga vaatepilt oli jahmatav.
 |
| Ühe selli kodu |
 |
| Kindlasti tahaks sellises kohas pikali heita ja lasta end mudida |
Järgmisena traumeeris meid hostel, mis asus neljandal korrusel ja jättis pigem kellegi isikliku korteri mulje. Meie toa
suurus oli taaskord u 2x2m, 3-kohalise narivoodi
ja pisikese telekaga. Vähemalt oli puhas. Meile jäi mulje kahest poisist, kes
hosteli pidasid, nagu nad ei lahkunudki kunagi oma ühest elutuba-köök-retseptsioon-magamistoast. Alati kui tulime-läksime, tegid nad süüa niiet terve
koridor "lõhnas".
Tegime paari tunnise uinaku oma "uhkes" toas
(jõudsime ju kl 7 hommikul) ja läksime hommikust sööma, et päevaga algust teha.
Hinnad restoranis jahmatasid - nii suured numbrid, aga
tegelikult lausa olematu väärtusega (vähemlt võrreldes Austraaliaga).
Aeg tutvuda Manila vaatamisväärsustega. Kus???
Turismi office oli nädalavahetusel suletud ja pidime ise toime tulema; leidsime linnakaardi ja
asusime jalutama.
Linna tuntuimas pargis Rizal Park paar klõpsu, siis
jalutuskäik selle vastas olevas Ocean pargis ja võtsime takso, et suunduda
china towni. Puuviljaletid, suveniiripoed, söögikohad... Aga mis meie pilku köitsid
odavate hindadega? Ilusalongid. Loomulikult astusime sisse ja lasime Teelega
endale pediküüri/maniküüri teha. Austraalias maksaksid samade teenuste ees
umbes kolm-neli korda rohkem.
Selleks päevaks oligi päev loojas ja naaseseime oma hosteli,
et maiustada värskete puuviljadega. Takso asemel võtsime hobuvankri. Vaene Rambo, kes meid vedama pidi. Mul südametunnistus siiani piinab.
 |
| Anna andeks, Rambo |
 |
| Vee ja tuleshow Rizal Parkis |
 |
| Hotell või asi |
Järgmisel päeval kolasime Makati linnaosas, mis erineb täielikult ülejäänud Manilast - äripiirkond kõrgete hoonete ja kaubanduskeskustega. Poodidest midagi erilist silma ei hakanud ja otsustasime, et vaatame
üle Mall of Asia keskuse, mida me kõik pikkisilmi ootasime. Nimelt on see
neljas suurim ostukeskus maailmas.
Sinna minekuks kogesime ära linnaliini
bussi. Kohalikud aitasid õige bussi valida, sest ise nende marsruudist oli
võimatu aru saada. Meile tegi nalja, kuidas ühe bussi peal jagus tööd u 4-5
inimesele: üks aitas bussile, teine kogus raha ja andis pileti, kolmas karjus peatusi, neljas aitas inimesi maha ning lisaks bussijuht. Ja koguaeg selline
kiirustamine. Kliendi seisukohalt aga mugav teenus - väga odav (8PHP=0,15€) ning maha saad minna iga nurga
peal, kus soovi avaldad.
Ostukeskuses paraku pettusime - rahvast nagu murdu, kuid odavat kraami, mida otsima
tulime, polnud. (Hiljem selgus, et me vist tiirlesime ainult ühes väikses osas ringi. Blondid...)
Ahjaa, nüüd natuke valetasin. Mõned odav tooted siiski avastasime - alkoholi. Pudel kohalikku rummi maksab u 2€, Bacardi ja Smirnoff u 7€. Hakkasime kohe kalkuleerima palju Aussi kaasa viia.
Aga tagasi Manila. Mure oli järgmise päeva
pärast - mida me selles õudsas linnas peale hakkame kui isegi
shopata pole? Ostukeskusest taksoga koju sõites tegin poisiga juttu ja uurisin,
kas tal homme vaba päev ja äkki viiks meid Manila lähedal olevasse Tagatay
linna, kus asub Lake Taal ja järve keskel vulkaanid. Poiss pakkus hinnaks 4000PHP ja rohkem hinda alla ei andnud, seletades, et vaja maksta teemaksud jms. Meile
tundus hind liiga suur (kindlasti tüssab) ning jätsime diili katki. Asi lõppes
aga hoopis nii, et esmaspäeva varahommikul jooksime turisti keskusesse,
uurisime sealt Tagatay tuuri kohta ja maksime kokkuvõttes kolm korda rohkem. Kui
pea ei võta, võtab rahakott :S
Saime privaattuuri osaliseks. Giid viis meid Tagatay
linna, teel olles jagas meie saja küsimuse peale infot Filipiinide elu ja olu
kohta. Meid šokeeris teada saamine, et keskmine kuupalk neil on 230$, mis
meile üksnes mõne päeva teenistus. Ja enamik filipiinosid teenivad üksnes 6-7$
päevas!! Kool ei ole neil kohustuslik, kuid vanematel on kohustus oma lapsi
õpetada. Küsimusele, miks kõik sildid ja viidad on inglise keelsed, saime teada, et tugeva ameerika mõju tõttu ajaloos on see neile ka teine keel koolis.
Tagatay linna lähistel nägime ananassi- ja riisiistandusi, banaani- jm viljapuid ning maitsesime hirmkallist kohvi.
 |
| Ananassi põõsad |
Tuur hõlmas lõunasööki restoranis, millelt avanes väga ilus vaade vulkaanidele.
Kuna me olime ainukesed tuuritajad, lasi giid meil ise menüüst söögi valida.
Pikku jäi truuks kanale, kuid meie Teelega valisime delikatessi - meretoidu
vaagna. Maitses hästi :)
 |
| Lake Taal ja keskel vulkaanid |
Tagasiteel ostsime puuviljalettidest õhtuks endale kaasa ananassi (50PHP=0,9€), senjoriita banaane
(u sõrme pikkused) ja leivapuu vilja (polnd kunagi näinud ega maitsenud - super head).
 |
| Kõiksugu erinevaid puuvilju sai proovitud |
Tuur hõlmas Manilas Jeepney tehase külastust, kust saime
teada, et kõik need linnaliinibussid on eravalduses ning valitsuses ära
registreeritud, et liinisõita. Üldjuhul bussijuht ise ongi sõiduki omanik.
 |
| Tavapärane Jeepney |
Samuti ühe kiriku külastust, kus asub miski kuulus
bambuse orel. No see kiriku- ja muuseumituur jättis mind täiesti külmaks. Giid pidi pidevalt meelde tuletama, et me võime pilte teha ja proovida ise mängida. Oi, kas tõesti? No
kui juba kästakse...
Kuna tuuri lõpus selgus, et selle eest peame eraldi
maksma, siis olime väheke trotsis. Seljataga ja meilt küsimata organiseeris
giid meile jama, mis üldse ei huvitanud. Igatahes raha, mis giid oleks muidu
jootrahaks saanud, läks selle toreda kirikutuuri tasumiseks. Mul järgnevad kaks päeva süda valutas, et vaene 5-lapse isa Bernando, kes elab perest nii kaugel,
jäi jootrahata... Pikku väitis, et see jutt oli ainult meie haletsemiseks ja et
ma ikka langen liiga kergelt ohvriks..
Hostelis tagasi, aga mis passime siin õhtu läbi nelja
seina vahel? "Pea on must ja tahaks pesemist... Naised, lähme ilusalongi!" Olime nagu suured ameerika staarid - kõik jutustasid ja
tegid meiega pilte.
 |
| Kõik said Filipiino kääre tunda |
Enne äralendu Palawanile tuli veel pool päeva veeta selles "atraktiivses" linnas. Kuskil pidi asuma ka Hispaania aegne
vanalinn. Turismiinfost anti kaart näppu ja juhised ette. Müüride vahel
jalutades ja mitte-mitte-midagi-erilist vaadates olime kõik rõõmsad, et peagi
pääseme siit.
 |
| Senjoriita banaane maiustamas |
Palawanile maandudes põnevus sees - mis linnake see
Puerto Princesa on ja mis hotell ees ootab?
Lennujaam ise oli üks väike aiaga piiratud majake ning
meie hotell kõigest 200m kaugusel. Kitsast peatänavat (peatänav selle kohta kõlab nüüd
natuke liiga hästi) mööda jõudsime hotellituppa ja vastu vaatas täitsa meeldiv pilt. Kuna Manilas pidime meie Teelega pooleteise inimese voodit jagama, siis
seekord sai Pikku karistuseks väikese lisavoodi.
Kõhud maru tühjad ja tricyclega keskusesse. Aga mis see tricycle on? Ütleks, et kõige rohkem meenutab see nõukogudeaegset M-i - kolmerattaline mootorsõiduk, kus inimesed istuvad katusega korvis.
 |
| Tricycle |
Valisime
söögikohta kaua ja ikka suutsime selle kõige hullema valida. Pikku korraldas
isegi skandaali kuna neile Teelega toodi magustoit enne kui pearoog:
"Where's my meal? Why does the dessert comes first?". Mina lihtsalt
naersin ja mugisin oma kahesuupoolega.
 |
| Nokust midagi head loota ei ole :P |
Avastasime Kinabucks baari kokteililisti. Eksootiliste ja ülimaitsvate jookide hind jäi vahemikku 120-180PHP ehk mõni euro. Ütleme nii, et kolmepeale sai peaaegu terve list läbi
proovitud.
Puerto Princesas tuli järgmine päev kindlasti randa minna, Manilas oli see ju välistatud. Tricycle viis meid peaaegu inimtühja randa kuskile metsade vahele. Sealt leidsin juhuslikult ka kookose istanduse, kus poisid andsid mulle maiustamiseks värske kookospähkli.
Palawanil olles tuleb kindlasti ära külastada
Underground River (8km pikkune maa-alune jõgi), mis on üks seitsmest looduseimest. Meie üllatuseks sellele
tuurile saamiseks tuli läbida korralik kadalipp (selle seletamine võtaks
liigakaua). Igatahes läbisime takistused ja saime endale enne äralendu tuuri
broneeritud.
Kui muidu on Filipiinid väga odav sihtkoht, siis tuleb
arvestada, et iga sammu eest küsitakse eraldi tasu. Lisaks igasuguste
sissepääsude eest (vahel isegi randa) pead tasuma keskkonna-, turisti-,
terminali jms makse. Isegi pakette ostes tehakse hiljem teatavaks
summasid, millest esialgu ei räägitud. Muidugi ei ole need suured, kuid lihtsam oleks tasuda kõik korraga, mitte et peaks iga laua juures rahakotti otsima. Aga nii nad turiste nöörivadki :P
Ning ameteid on siinriigis rohkem kui ülejäänud maailmas
kokku, iga liigutuse jaoks on eraldi vend rakendatud.
Paariks päevaks trippisime Palawani saare põhja ossa El
Nidosse, mis oli tõeliselt mõnus pelgupaik. Aga sinna saamine maapealne põrgu. Tuli
osta pilet minibussile, millega sõit kestis 5-6 tundi. Buss lükati turiste täis, puudusid peatoed ning osadel isegi seljatugi, kotid katusele ja
kihutati mööda teid nagu hullumeelsed. Viimased 50km üksnes kruusateel. Kui
peale korjati ilusti hotellist, siis maha pandi linna ääres, et turistid
saaksid tricycled võtta, jälle lisa maksta ning oma hotelli suunduda. Nagu
Pikkule meeldib öelda, siis iga mees siin on ärimees.
Ja nagu kunagi mainisin puudub "linnas" elekter varahommikust kuni pärastlõunani.
 |
| El Nido - pisike küla |
 |
| Meie hotell 10m mererannast |
 |
| Pikkuga tudusime baldahhiini all |
 |
| 3 nädalat nuumasime end restorani toitudel ja värsketel puuvilja sheikidel |
 |
| Seafood - 3 nädalaga sai isu täis söödud |
 |
| Värkse kookospiim |
Paar päeva, mis El Nidos veetsime, sisustasime kohalike
meretuuridega. "Tänavatel" mitmefunktsionaalsed hütid järjest reas
pakkudes nii tuure, massaaži, pesupesemist ja snäkke. Hinnad igalpool samad ja
lihtsalt juhuslikult valid ühe välja ning broneerid järgmiseks päevaks reisi.
Armas paadike sõidutab sind päev läbi erinevate saarekeste ja laguunide vahet,
päevitad, sööd mereande ja värskeid puuvilju, snorgeldad Põhja Hiina meres ja mõnuled kõrvetava päikese käes.
 |
| Igal saarel väiksed paradiisi rannakesed |
Lisaks päiksele kõrvetavad sind meduusid. Snorgeldades
tundsime, kuidas kerged elektrilöögid tabasid ülekeha. Ühel korral oli asi
tegelikult päris jube, sest neid oli nii ohtralt ning veest välja tulles olime
punase laigulised. Korraks sügelesid, kuid õnneks mõne aja pärast kadusid ära.
Parima kostüümi auhinna saavad asiaadid. Vahet pidamata naersime nende üle, vabandust... Ujumisega ei ole nad samuti just sina-peal.
Õhtud El Nidol möödusid hüttides shopates ja baarides kokteilitades.
 |
| Peaaegu et siga kotis ostes |
 |
| Rumm on odavam kui vesi |
Tagasi Puerto Princesasse bussipiletit ostes kauplesime välja
parema hinna, kuid hullema olukorra kui tulles. See bussijuht oli täiesti sõge.
Öösel kihutas mööda kitsaid teid vastassuunas nii, et isegi mul läks sõidust süda
pahaks. Ringi vaadates nägin, et kõik reisijad väheke pinges. Vaene Pikku istus
ees juhi kõrval ja pidi nägema kogu teekonda. Ühel hetkel sai mul tõesti siiber
ning karjusin tagant reast, et ta vaiksemalt sõidaks. Paraku valju muusika
tõttu kuulsid seda üksnes kaasreisijad. Pausi ajal aga sai bussijuht mu viha
tund: "Sa sõidad nagu hullumeelne, pimedas kitsal ja kurvilisel teel
120km/h; sul on bussil veel 15 inimest, kelle pead ohutult kohale
toimetama!!" Aga sõim mõjus ja ülejäänud sõit kulges normaalselt.
Pikku küsimusele palju veel sõita, turtsus juht, et peab
ju aeglaselt sõitma ja nüüd kulub veel mitu tundi. Vähemalt jõudsime elusalt sihtpunkti...
Aga muidugi pani ta meid kõiki maha Puerto Princesa keskusest päris
kaugel, kas minu lärmamise tõttu või ikka seepärast, et saaksime rentida
kolmerattalised hosteli minekuks. Kui buss peatus, siis kohalikud kolmeratta
juhid jooksid nagu nälgas koerad akende taha ja ootasid millal
väljume, et saaks küüti pakkuda. Akendest vaadates paistis see päris hirmus. Kaks tüüpi läksid seal isegi kaklema, kumb saab kliendi.
Saabus kaua oodatud Underground River tuuri päev. Kuna
koht on nii turistikas ja tuleb oodata järjekorda, millal pääsed paadile ja
rahvusparki, tegime aega "parajaks" (oleme kindlad, et tegelikult
oligi see nii planeeritud, et turiste jälle pumbata) ühe koopa tuuri ja köitel
laskumisega.
Underground River tuur oli kõige eksklusiivsem ja
lõbusam, mida kogesime. Rahvuspargis nägime isegi ahve. Meile sattus eriti humoorikas paadimees, kes
terve tuuri viskas head nalja.
 |
| Valmis nägema ühte seitsmest looduseimest |
Koopas
hämmastasid meid erinevad kujutised, mis olid nii selgelt piiritletud nagu
oleks vormitud: madu, draakon, küünal, neitsi Maarja ja palju palju muud. Lagedes rippus mitukümmend tuhat nahkhiirt (üles vaadates ei tohtinud
suud lahti teha, äkki kukub miskit suhu:)
ja ühel kivinurgal tegi uinaku ka päris madu.
 |
| Mitukümmend tuhat batmani |
 |
| Farmitööks mütsi? |
Lend Palawanilt Cebule, suuruselt teise linna
Filipiinidel.
Kõigil hirm, et ees ootab Manila sarnane koht, kus midagi pole
teha. Ja majutuse nimi oli pension, kas hullem variant kui Manilas? Aga ei, pigem kõige luksuslikum hotell ja suhteliselt keskuses. Tuba asus uues hoones, seinal teler ja mõnusad laiad voodid.
Vahelduseks oli tore saada jälle suurde poodi ja jalutada mööda tänavaid, kuid
vaatamisväärsusi seal linnas samuti polnud. Mida tegime 3 pikka päeva? Shoppasime,
shoppasime ja shoppasime. Hinnad siiski olulisemalt madalamad kui Aussis. Minu parim leid on põhjapõtradega seelik - Põhjamaa hingega siiski :)
 |
| Ei suuda ära imestada kui odav on alkohol |
 |
| Nuudlivalik |
 |
| Uued kingad, kleidid, püksid ja pluusid |
Cebul olles leidsime internetist reisipaketi, mis hõlmas
majutust ja ringreisi lähedal oleval Boholi saarel. Kuna meil oli juba varasemalt plaan sinna
minna, sobis see variant meile hästi, sest pikemalt linna jääda ei tahtnud.
Boholil laevalt maha tulles oldi meil sildi ja transpordiga juba ootamas ja viidi ilusasse
hotelli.
Kuid natuke nuriseks teeninduse üle. Kuna jõudsime hotelli enne
määratud check-in'i, pidime paar tundi linnas aega parajaks tegema. Tagasi jõudes juhatati meid kahe inimese tuppa. Küsimusele, et kuidas me siin kolmekesi
magame, öeldi, et võivad tuua lisamadratsi või lükkavad voodid kokku. No sellega saame ise hakkama, aga nt rätikud, padjad jms oleks võinud kolme inimese jaoks valmis seada. Ning hommikusöögid jõudsid ka alati hilinemisega.. No kuidas?? :D
Kuna oli reede ei jätnud Pikku jonni enne kui nõustusin välja minemisega, et üle vaadata kohalik klubi. Teele jäi hotelli
filmi vaatama. Meil oli vist kiireim klubiskäik üldse. 20min jalutust, u
10min sees ja tagasi koju. Ma ei tunne
üldse mugavalt pimedas liigeldes ja klubis oli ka tunne nagu oleks
väljanäitusel. Peale Geraldtoni üldse väsimus peal ja pidutsemisisu kadunud, sai vist mõõt täis.
 |
| Mööda jõge kruiisimas |
 |
| Ainuke hetk, mil giid meiega tegeles |
Boracay - meie viimane sihtkoht, mida nii suure elevusega
ootasime. Väike turistirohke saar imelise white beachi ja kireva ööeluga. Kõik
olekski olnud kui paradiisis... aga halb ajastus ja saime 3-4 päeva tugevat
vihma; vahel päeval, vahel öösel. Päike näitas üksnes mõned üksikud tunnid.
Kahju oli neist turistidest, kes tulid nt Euroopast päikesejahile.
 |
| Rannamõnusid pikalt ei olnud |
 |
| Vahelduseks riisile |
 |
| Kõige kaunim loojang |
Hoolimata magamata öödest ja pilves ilmadest, olime naerusuised ja lõbusad.
Kuna rannas ei saanud palju vedeleda, sisustasime päevad
aktiivsete tegevustega nagu atv ja paadituuriga ning suveniiri poekeste
külastamisega.
 |
| Klaaspõhjaga paadil |
 |
| Veealust maailma piilumas |
 |
| Raha tuulde viskamine - 30min ilma ühegi ekstreemsuseta |
Boracay jaoks olime hoidnud ka pidutsemised. Kõik õhtud veetsime rannabaarides
kitarri ja laulu saatel kokteile mekkimas ja piipu tõmbamas ning klubide
külastamisega. Täpselt nii mõnus oli kui
üldse olla sai.
 |
| Ei saa ju jätta proovimast kohalikku Tanduayd |
 |
Elav muusika peaaegu igas mereranna baaris
 |
| Ja hiljem klubisse tantsima |
|
Paraku ei tahtnud Boracay meid isegi ära saata kuivana.
Viimasel ööl kallas nagu oavarrest, baaride ja klubide vahel ringi lipates ühe
katuse alt teise alla ja ise märjad kui kassid.
Reisi kohutavaim hetk. Ärasõit oli meil nii vara hommikul, et mina otsustasin ennast 2-tunnise uinakuga mitte norida. Kella 6 ajal tricyclega sadama sõites saime jälle läbimärjaks (ka kotid ja riided seal sees), oli külm ja väsimus suur. Eriti närvi ajas taaskord nende maksude tasumine iga akna juures eraldi - krt vihma ladiseb ja pidi seisma seal rivis.
Lõpuks paadil, lühike sõit vastaskaldale, sadamast jälle tricycle, mis lennuka viis. Taaskord külm ja veel rohkem märjemaks. "Ilus hommik" ei olnud vee läbi - lennujaamas teatati, et me lend on ilmastikuolude pärast tühistatud. Mida? Me tahame ära siiiiiiit!!
Kuna meil oli samal päeval rahvusvaheline lend tagasi Darwini (õnneks alles õhtul), transporditi meid paari tunnise minibussisõiduga teise linna ja lennujaama, kust väljus samuti Manila lend.
Terminali vahetamine Manila lennujaamas oli ka parajalt tüütu. Hea oli, et tagasilend Austraalia oli nii hilja õhtul, ajavaru sai ilusti täidetud.
Rahasid oli veidi veel üle, mis tuli lennujaamas sirgeks lüüa. "Ostame rummi kaasa, ainult paar taala (eurot) ju!" "Jaaa, vähemalt 2pdl näkku!"
Meie vaimustus sai kiire lõpu kui teenindaja ütles, et meie lennufirma ei luba alkoholi ülevedu käsipagasis (isegi duty free tsoonist ostes).
Kurdi JetStar!
Mis siis ikka... Täitsime oma koti kuivatatud mangode (meie lemmikud vahepalad Filipiinidelt) ja šokolaadiga.
Tagasi Austraalias. Mis nüüd saama hakkab? Seda me nüüd ei tea... Vaesed, kodutud ja töötud Darwinis.
