Wednesday, September 22, 2010

Granadas

Jõudsime siis esmaspäeva hilisõhtul. Isegi bussid ei püsi siin graafikus, võljasõit hilines 30min ja igal pool oli vaja teha 10min pause. Seega sõit kestis kokku 10h. Aga ei olnudki üldse hull, bussid siin päris mugavad.
Bussijaamas oli box, kus üks tüdruk aitaski noortel leida hosteli ja jagas muud vajalikku informatsiooni. Tegi meile ühte kesklinna hosteli reserveeringu ja tulimegi siia. Praegu oleme siin olnud 2 ööd. Hostel täitsa okei, ainult et kööki pole. Seega peame kogu aeg väljas sööma - mis ei mõju rahakotile kõige paremini.

Eile hommikul käisime koolis, seal oli infotund ja andsime paberid sisse. Peale seda asusime otsima telefoni sim-kaarti, et saaks hakata helistama korteri asjus. See otsimine juba viis endast välja - tiirlesime kuskil 2h linnapeal ja otsisime, kõik saatsid erinevatesse kohtadesse või ei teadnud ise ka, kust neid saab. Lõpuks leidsime ühe Telephone House päris oma hosteli lähedalt.

Eilne päev oli KOHUTAV! Korteri otsimine oli nii väsitav. Kõik räägivad ainult hispaania keelt ja no mina seda ju väga ei jaga. Kerti räägib rohkem, seega on peaaegu kogu kohustus suhtlemisel tema õlul. Mul seepärast väga kehva tunne, sest ega ta ise ka kõigest aru ei saa. Ja mina ei saa kuidagi aidata. Ning kõige tipuks kaotasin oma vestmiku - mu ainuke hispaania-eesti keelt rääkiv sõber :( (pisar tuli ausalt)

Käisime vaatamas kuskil 4 korterit, aga need kõik on nii kõledad ja ilma igasuguste mugavusteta. Koridorid on kõigil uhked, marmoriga nagu kaetud ja liftid korralikud. Aga korteri astudes pettusime korralikult. Kõige rohkem üllatab mind, et enamus kortereid on vähemalt 5 toalised - hiiglaslikud. Seega tulevadki üldjuhul ühte korterisse kokku tudengid mitmetest erinevatest maadest. Kõige viimane korter, mida vaatasime, oli päris okei, aga kuna seal kütet ei olnud, siis elektri eest maksaksime talvel end segaseks. Nind paljudes kohtades pole enam 2 tuba saadaval, aga siiski me tahaks Kertiga koos olla. Natuke kindlam ning olemas keegi, kes kuulab kui mure tekib.

Päeva lõpuks tuli pisar igatahes silma, tahaks nii oma roosasse tuppa ja pehmele vaibale (siin pole üheski korteris vaipu). Või Terase tn teisele korrusele. Või Koorti tn diivanile. Niuuks :(

Eks eilne nukker tuju oli ka sellest, et pole saanud siiani ühtegi ööd korralikult puhata. Magasime end täna välja ja lähme uuele otsingule. Edu meile!

Kõige selle otsimise ja muretsemise juures pole saanud üldse Granada linna nautida. Kõik räägivad, et see on Hispaania kõige ilusam linn ja parim koht maailmas. Praegu nagu ei oska kommenteerida. Siin on tõesti palju noori, erasmuslasi ka kuskil 10 000. Õhtuti tänavad kihisevad elust - mõnus. Seega loodangi, et leiame kiirelt elamise ja saame hakata kõike siin toimuvat nautima.

Terv,
nukker Marili

No comments: