Esimene nädal

Peale korteri leidmist on kõik nii hea :) Tegelikult on väga raske kõike siin toimuvat kirjeldada nii nagu asi tegelikult on. Erasmuse värk on tõesti lahe, peab kogema, et mõista. Siiani pole veel ühtegi õhtut niisama kodus istunud ja lebotanud, igal õhtul minnakse välja, külastatakse uusi kohti ja tutvutakse inimestega.

Tapa baaridest nüüd. Siin on need väga populaarsed. See tähendab siis, et lähed baari, ostad mingi joogi ja sa saad lisaks mingi snäki (friikaid, sooja võileiba, kanatiivad vms) tasuta kaasa. Seega maksad kuskil 2-3 euri nii joogi kui snäki eest. See on mõnus, me gusta.

Ajagraafik on siin täiesti teine kui Eestis. Õhtuti hakatakse peoks ettevalmistusi tegema alles kuskil kl 24 ning klubisse enne kl 2 küll ei minda. Ning see tähendab, et pidutsetakse hommikuni, kuni päike tõuseb. Vahel ärkame järgmisel päeval alles kl 14. Ja õhtusöök jääb kl 22-23 vahele. Loodan, et kui kool algab, siis asjad ikka nats muutuvad, vastasel korral kooli vist väga ei jõua..

Mis vahepeal siis toimund…
Eelmisel kolmapäeval oli siis esimene Erasmuse pidu. Rahvast oli klubis päris palju, aga muidugi oli kohal ka palju kohalikke, kes tulidki erasmuslasi nillima. Mulle ei meeldi nad, söövad silmadega ja üritavad juttu teha, ma lihtsalt üritan väldida neid. Pidu oli päris hea, tutvusime uute inimestega. Seal oli 2 saali - ühes siis nagu üldine pop muusika ja teises hispaania pop (meie eelistasime viimast). Aga kohutavalt palav oli seal. Ja mis veel siin väga häirib - suitsuhais. Klubides (ja kõigis teistes baarides, pubides) on suitsetamine lubatud ja see on hakkab kohutavalt vastu. Õhk on sinine ning hingata vahel päris raske. Igal õhtul tuled koju ja haised nagu koni, riided lähevad alati rõdule tuulduma. Sellega harjumine võtab omajagu aega vist.

Neljapäeva õhtupooliku veetsime Javi sõbra pool ja laulsime karaoket. Vägisi pandi laulma hispaania keelseid lugusid, see oli päris naljakas kui midagi aru ei saa, mida laulad.

Reede hommikul tegi Javi kõne, et nüüd viib ta meid ja Helenit (Inglismaa erasmuslane) Granada tuurile. Läbisime Araabia tänavaid, jalutasime mööda kitsaid tänavaid (Albayzin) ülesmäge ning jõudsime ühele vaateplatvormil, kust avanes vapustav vaade Alhambrale.
Sattusime ka Casa de Porrasesse. Saime osa veini degusteerimisest, salsa õpetusest ning nägime, mis asi see flamenco siis täpselt on. Ning õhtul kui kodus peoks soojendust tegime, tantsutas Javi meid Kertiga kordamööda salsa rütmis. Ta on päris osav selles.

Laupäeval plaanisime minna shopingule. Nii vaene on hommikuti kapi uks lahti teha ja vaadata, mis selga panna – riideid lihtsalt niiiii vähe. Kaks tarka, astusime kl 15 Kertiga toast välja, et minna poodlema. Aga kummalegi ei meenunud, et Hispaanias ju sel ajal siesta. Sama targalt tulime koju tagasi ja läksime uuele katsele alles õhtupoolikul. No mõne hilbu ikka leidsime, aga suurem shoping ootab ees. Õhtul läksime Steffeni sõpradega välja. Traditsiooni kohaselt siis algul loomulikult mõned tapa baarid ning siis pupid-klubid. Mulle sümpatiseerib Steffeni üks jalgpalli kaaslane Luke. Ta on Inglismaalt ning ma võiks tundide kaupa kuulata, kuidas ta räägib oma inglise aktsendiga. Ja üldse tundub päris vahva tegelane olevat. :)

Pühapäeval oli Granadas mingi suur Püha Neitsi päev ja paraad selle auks. Inimesed tänaval saatsid seda paraadi, küünlad käes, mõned isegi paljajalu (vb mingi usu teema, ei tea). Ootasime 2h, et näeks toda neitsi ikooni, kes transporditi ühest kirikust teise. Nojah... ütleme nii, et ei olnud just kõige suurem vaatamisväärsus, aga no nähtud vähemalt.

Kõige suurema šoki osaliseks sain pühapäeva öösel. No praegu ongi siin nö rebastenädal ja tohutu melu nii öösel kui päeval. Ka siin on avalik joomine keelatud, aga on üks plats, kus seda teha tohib (siin nim seda: botellodromo). Läksime Jonase (room-mate) ja tema sõpradega siis ka sinna, lihtsalt huvi pärast vaatama, mis seal siis toimub. 3 pildiga ei õnnestunud mul ka kogu seda platsi ja rahvamassi pildile saada. Noori oli kuskil mitu tuhat ja kõik lihtsalt jõid seal. Ning rahvast lihtsalt voolas ja voolas juurde. Hullumeelne! Vaatepilt selline:

Esmaspäeval käisime jälle Javiga linnapeal. Külastasime kurikuulsat Alhambrat (seda osa kuhu pääses ilma rahata), võimas värk tõesti seal mäejalamil. Me oleme päris õnnega koos, et meil on selline abivalmis sõber nagu Javi. Tema tõttu oleme saanud mitme asja osaliseks, millest muidu poleks teadnudki. Tulevaseks pühapäevaks saime nt tasuta piletid Alhambra tuurile, mis muidu maksaks päris palju. Samuti aitas ta meil kohaliku pangakonto teha, üritab keelt õpetada, kinkis meile hispaania-inglise keelse raamatu ja Finding Nemo plaadi, muukis lahti ühe wifi koodi, aitas interneti tellimisega jnejne. Väga-väga palju abi on temast. Ja kui me temaga väljas käime, siis kõik kohalikud vaatavad ja kadestavad teda – jalutab ringi 2 blondiga. Tal on päris uhke tunne siis :D

Esmaspäeva õhtul saime kõik Granada eestlased kokku. Meid on siin kokku 6: 2 Tallinnast ja 4 Tartust. Istusime ühes tapa baaris ja jutustasime. Sel õhtul me tõesti peole ei lubanud ennast, teisipäev ootas siiski esimene koolipäev ja hispaania keele test.

Keeletest oli minu jaoks päris keeruline. Oskasin vastata vb esimesele 20 küsimusele 90st ainult. Ja kirjalikust poolest täitsin vist ainult 1 ülesande. Aga no see test oligi selle eesmärgiga, et mis grupis sa siin hispaania keelt õppima hakkad. Kursus päris kallis, üks semester 120€. Aga no kui keelt tahad õppida, siis tuleb see võtta.

Ja õhtul oli loomulikult testi järgne pidu. Algustasime meie korteris, siis tapa baari, edasi shotibaari ning lõpuks Kapitali. Ning pidu hommikuni!

Täna oli üldine streik Hispaanias. Kooli ei mindud, loenguid vist väga ei toimunud (ma vähemalt loodan). Seega saab päris esimene koolipäev alles homme olema :) Ootan põnevusega...

Edukas kolmapäev

Kolmapäeval käisime siis jälle kortereid otsimas. Esimene korter, mida nägime, oli küll ilus ja väga heas asukohas, aga ilma kütteta ning üür ka kõrge. Mõtlesime, et vaatame mõnda veel ja kui ei leia, siis võtame siiski selle.

Selle pildi kaudu ehk saate aimu, kuidas korteri otsimine siin käib. Selliseid seinu on terve linn täis ja peab lihtsalt järjest helistama igale poole ning minema siis vaatama.


Tiirlesime terve päev ringi ühest linna otsast teise ja vaatasime kortereid. Lõpuks leidsime ühe, mis oli täitsa okei ning üür ka mõistlik (umbes 210€ per face). Nii, aga siis omanik ütles, et tahab korraga 4 inimest. Jälle jama... Mõtlesime Kertiga, et lähme hosteli ning uurime facebooki kaudu, kes veel korterit otsivad ning võtame nendega ühendust. Aga tänaval leidsime posti äärest ühe Saksa poisi, kes samuti otsis. Rääkisime oma loo, et korter täitsa okei, aga meil vaja 2 inimest juurde. Ja siis ta ütleski, et tutvus ühe Belgia poisiga, kes samuti pole elamist leidnud. Kiire kõne talle ja läksime siis neljakesi uuesti korterit vaatama, neile meeldis. Kolisime kohe samal päeval sisse, tegime väikse shopingu ning läksime õhtul üheskoos Erasmuse peole.
Poistega vedas, nad väga toredad. Aitavad süüa teha, koristada ja kõike muud vajalikku, millega plikad hakkama ei saa.

Korteris siis 4 magamistuba, elutuba, köök, 2 vannituba ning rõdu. Asukoht hea, palju tapa baare, klubisid ja poode käeulatuses. :) No euro värk see just ei ole, aga parem kui mitmed teised, mis näinud olime. Mugavustega korteri on üldse väga raske leida ning need ikka väga kallid ka. Kahjuks ei ole veel internetti ning see võib võtta päris palju aega - eestlaste jaoks on see halvatus :D

Neljapäev tegime suurpuhastuse korteris. Kraamisime igalt poolt ja üritasime veidi hubasemaks muuta. Aga seinad siiski kõik nii valged ja tühjad, see tekitab veidi kõhedust. Mõned pildid siis minu toast, valisin kõige väiksema. Fotod ning Remsu joonistatud pilt läksid kohe seinale ning tuba muutus kohe palju hubasemaks. Paar pilti ka elutoast ja pikast koridorist - ühest korteri otsast teise minek võtab omajagu aega.

Kertil on tekkinud facebooki kaudu ka üks kohalik sõber. Temaga käisime eile ta sõbra pool karaoket laulmas ja täna viib ta meid Granada tuurile.

Kõik tundub palju parem nüüd :) Ma olen ikka väga pehmeke, kui üks asi on pahasti, siis tundub terve maailm halb. Aga elamine olemas ja nüüd saab lõpuks siinolekut nautima hakata.

Ja endiselt on soe - 30C ;)

Granadas

Jõudsime siis esmaspäeva hilisõhtul. Isegi bussid ei püsi siin graafikus, võljasõit hilines 30min ja igal pool oli vaja teha 10min pause. Seega sõit kestis kokku 10h. Aga ei olnudki üldse hull, bussid siin päris mugavad.
Bussijaamas oli box, kus üks tüdruk aitaski noortel leida hosteli ja jagas muud vajalikku informatsiooni. Tegi meile ühte kesklinna hosteli reserveeringu ja tulimegi siia. Praegu oleme siin olnud 2 ööd. Hostel täitsa okei, ainult et kööki pole. Seega peame kogu aeg väljas sööma - mis ei mõju rahakotile kõige paremini.

Eile hommikul käisime koolis, seal oli infotund ja andsime paberid sisse. Peale seda asusime otsima telefoni sim-kaarti, et saaks hakata helistama korteri asjus. See otsimine juba viis endast välja - tiirlesime kuskil 2h linnapeal ja otsisime, kõik saatsid erinevatesse kohtadesse või ei teadnud ise ka, kust neid saab. Lõpuks leidsime ühe Telephone House päris oma hosteli lähedalt.

Eilne päev oli KOHUTAV! Korteri otsimine oli nii väsitav. Kõik räägivad ainult hispaania keelt ja no mina seda ju väga ei jaga. Kerti räägib rohkem, seega on peaaegu kogu kohustus suhtlemisel tema õlul. Mul seepärast väga kehva tunne, sest ega ta ise ka kõigest aru ei saa. Ja mina ei saa kuidagi aidata. Ning kõige tipuks kaotasin oma vestmiku - mu ainuke hispaania-eesti keelt rääkiv sõber :( (pisar tuli ausalt)

Käisime vaatamas kuskil 4 korterit, aga need kõik on nii kõledad ja ilma igasuguste mugavusteta. Koridorid on kõigil uhked, marmoriga nagu kaetud ja liftid korralikud. Aga korteri astudes pettusime korralikult. Kõige rohkem üllatab mind, et enamus kortereid on vähemalt 5 toalised - hiiglaslikud. Seega tulevadki üldjuhul ühte korterisse kokku tudengid mitmetest erinevatest maadest. Kõige viimane korter, mida vaatasime, oli päris okei, aga kuna seal kütet ei olnud, siis elektri eest maksaksime talvel end segaseks. Nind paljudes kohtades pole enam 2 tuba saadaval, aga siiski me tahaks Kertiga koos olla. Natuke kindlam ning olemas keegi, kes kuulab kui mure tekib.

Päeva lõpuks tuli pisar igatahes silma, tahaks nii oma roosasse tuppa ja pehmele vaibale (siin pole üheski korteris vaipu). Või Terase tn teisele korrusele. Või Koorti tn diivanile. Niuuks :(

Eks eilne nukker tuju oli ka sellest, et pole saanud siiani ühtegi ööd korralikult puhata. Magasime end täna välja ja lähme uuele otsingule. Edu meile!

Kõige selle otsimise ja muretsemise juures pole saanud üldse Granada linna nautida. Kõik räägivad, et see on Hispaania kõige ilusam linn ja parim koht maailmas. Praegu nagu ei oska kommenteerida. Siin on tõesti palju noori, erasmuslasi ka kuskil 10 000. Õhtuti tänavad kihisevad elust - mõnus. Seega loodangi, et leiame kiirelt elamise ja saame hakata kõike siin toimuvat nautima.

Terv,
nukker Marili

(AEGEE) Valencia SU

Üritan siis lühidalt ära seletada, mis värk seal toimus. Kuigi nimetus Summer University, siis teadke kõik, et ülikooliga ei ole see kuidagi seotud. See oli puhas elukool seal. Kirjeldus kõik nii igav mul siin, aga tegelikult sai nalja kui palju.

Valencia lend sujus viperdusteta. Väsimus oli hirmus, vajusin lennukil kohe magama, isegi õhkutõusmist ei jõudnud ära oodata (mu lemmik osa).

Ning siis....

Hola Valencia! Lennukilt maha tulles pahvatas kuum õhk kohe näkku, tagi ja kampsuniga ei olnud 28C-ga üldse mõnus olla. Aga siiski – mmmmm, kui hea soe :)

Hosteli jõudmine oli ka paras katsumus. Lubati küll, et tullakse vastu, aga no ma olin selles päris kindel, et pean ise kohale saama. Pidin sõitma kahe erineva metrooga ja jalutama mõned km. Väsimus oli niigi suur ning 30kg pagasiga mäest üles tatsata oli julm. Ma oleks taksojuhile vist ükskõik, mis summa olnud nõus maksma, aga ei kohanud ühtegi. Ja nii ma siis koperdasingi ise kohale, higimull otsaees.

Vahva oli veel see, et isegi hostelis ei olnud kedagi ees ootamas. Tüüpilised hispaanlased. Aga õnneks sain toa võtme ning võisin sisse kolida. Ei pidanudki väga kaua ootama kuni lõpuks saabus ka korraldaja mõnede tüdrukute ja poistega, kes olid saabunud eelmisel õhtul. Tegime kohe tutvust ja läksime randa. Lained olid nii suured ja nii mõnus oli ujuda ning päevitada jälle, täielik suvi !!

SU-s oli siis umbes 30 osalist, kuskil 20st erinevast riigist. Esimesel õhtul olid mõned ice-breaking games, tegime kõigiga tutvust. Kõik osalejad olid mega sõbralikud, üldse ei ole mingit probleemi suhtlemisega. Koguaeg oli kellegagi midagi huvitavad rääkida. Minu lemmikuteks said Balkani tüdrukud ja Madeira ning Türgi poisid, tekkis oma punt nagu.

Hostel oli muidu vist üks odavamaid üldse. Linnast suht väljas, taksosõit öösel kuskil 20 eurot. Igas toas oli 3 nari, seega 6 inimest. Ma sattusin 2 ukraina, 1 vene tüdruku ning 2 Madeira poisiga ühte. Ricardost sai mulle väga hea sõber, vestlesime omavahel kõigest. Väga abivalmis ja heasüdamlik poiss, ma kindlasti põrutan talle peale Erasmust külla (ahjaa, ta ise läks ka Erasmusega Sloveenia).

(mu igahommikune vaatepilt)

Söögid seal andsid soovida, väga rasvased ja maitsetud. Ja hommikusöögiks oli pakendis eriti mini röstsai, millele saad moosi panna, ja sai saiapäts. Lõunasöök pandi alati kaasa: veepudel ja kuiv ning kõva baugette. Öök. Ei imesta üldse, et lisakilod juba saabunud.

Korralduse pool oli veel hullem. Esiteks on hispaanlased väääga aeglased. Öeldud kellaajale võib alati lisada 20 minutit. Organiseerijad ise ka asjadest väga midagi ei teadnud kui neilt küsiti. Nii palju ootamist ja hilinemist oli koguaeg, igas kohas oli vaja istuda vähemalt 30 min, isegi kui midagi vaadata ei olnud. Veidi vähe oli tegevusi korraldatud, ühe päeval jooksul saaks palju rohkem ära teha ja näha. Hirmsad joojad olid nad ka ise. Ning mind üllatas kõige rohkem, millised kiimakollid nad kõik olid, alati oli vaja pidudel kedagi sebida, pm et voodisse saada. Unbelievable :S Meie poolt said nad hüüdnime "orgasmizers". Ja kui ma tõesti arvasin, et leidsin ühe normaalse organiseerija (karsklane, ei suitseta), siis tantsima minnes oli vaja ikka hõõruma hakata. Dsiis, mida nad õige arvavad, sinnapaika see tüüp igatahes jäi. Ma südamest loodan, et kõik hispaanlased sellised nilbikud pole, vastasel juhul ei ela ma seda poolt aastat küll üle.

Aga mulle meeldis, see et kuidas peakorraldaja politsei eest hoiatatas – kui avalikult joomisega vahele jääd, pane kiirelt jook käest ning astu eemale. Või siis pane jooksu. Need nõksud läksid käiku juba esimesel õhtul.

Hinnad on ka kõik siin päris kallid. Klubis võib ennast vaeseks juua ja kõhutäis ka ikka umbes 10€. Niiet, emps, varsti siis võid kandma hakata :D

Pidutsemisega piiri ei peetud. Igal õhtul mindi kuskile pralletama. Ja ega hommikul kaua magada ei saanud, kl 9 pidi üles ajama, et sööma minna ja ringi rändama. Ja nii 10 päeva...

Sündmustest siis

Esimestel päevadel anti igale ühele pudel sangriat või mingit muud veini kätte ja kummutati alla ning mingi edasi klubidesse. Käisime ka mägedes matkamas, üliäge oli. Teekond oli pikk ja väsitav, üles-alla kuskil 8 km, aga super kogemuse oli. Ronisime nagu ahvid mööda kive ja kette üles. Suhteliselt ohtlik oli see värk, sest mõni vale liigutus ja oleksidki võinud alla kukkuda, mingit julgestust ju ometi ei olnud. Aga mis vaade kõige ülevalt avanes – vapustav !!! Lesisime seal üleval kividel mitu tundi ning alles siis asusime alla tulema. Ja loomulikult eksisime ka korra.

Ühel õhtul oli Posh Party, kõik pidid elegantsemalt riidesse panema. Esialgu läksime randa (seal on joomine lubatud) ja siis edasi klubisse. Sel õhtul viidi üks tüdruk isegi haiglasse, jõi vist üle.

Käisime mitmeid kordi Valencia linnaga tutvumas ja erinevates muuseumides. Külastasime ka Akvaariumi, kus olid esindatud erinevate maailmaosade vee elukad. Kallis lõbu, aga tasus ära.

Ühel õhtul oli European Night. Kõik tõid oma maa kohalikke jooke ja näkse, ning tutvustasid neid. Ning siis algas nende hävitamine, mõned olid ikka tõelised mürgid, kuni 70 %. Osad said Põleva Vana Tallinna osaliseks ning Vana Tallinna kooreliköörist sai naiste lemmik :) Kalevi šokolaad läks ka kõigile peale. Pidu oli väga äge, sai jälle palju tantsitud (nagu igal õhtul).

Oli ka White party, millele järgnes parem afterparty hostelis - suur suur klatš, kes kellega kuskil toas nagistab. Gossip wall sai palju täiendust.

Trippisime veel Altea külla, Benidormi, Benicarlosesse ja Peniscolases. Mõnusad väikelinnad mere ääres. Peniscolases oli sel ajal just väga populaarne festival, kus pool linna riietus moslemiteks ja pool kristlasteks. Sellega tähistati nö nende võimutsemist seal linnas. Päeval oli härjavõitlus ja õhtul suur paraad ja pidustused.

Viimasel õhtul alustasime ka soojendusega hostelis, et siis klubisse, aga ei jõudnud sinna keegi. Kõigil oli niigi lõbus ning taheti lihtsalt viimast korda üksteise seltskonda nautida.

Öösel kui juba magama olin jäänud, tuli R ja tegi mulle põsele musi, ärkasin üles seepeale. Nii armas oli :)

Ära minek oli loomulikult kurb, saime ju kõik väga headeks sõpradeks.

Ja järgnes 9,5h bussisõitu Granadasse. Finalli, I made it.!

Lennujaamas

@ London

Uuh, õnneks tuli sama lennukiga Londoni ka Siimu sõbranna Laura, kellega olin varem tutvunud. Hea, et sai kellegagi jutustada ja aega parajaks teha. Aga STN-is läksid me teed lahku, tema suundus linna ja mina jäin ootama oma järgmist lendu.

Londoni lennujaamas netti ei olnud, väga vahva oli 6h oodata. Otsisin siis magamiseks väikse nurgakese ja puhusin oma kummimadratsi täis (kas pole nunnu?:D).

Sel hetkel oli küll kõigist teistest kahju, kes seal kivipõrandal lebasid. Mul oli nendega võrreldes lux olukord. Üldse oli üllatus suur, et terve lennujaama ooteruum oli põrandal vedelevaid inimesi täis. Mind küll hoiatati, aga sellist vaatepilti (terve lennujaama ooteruum lamavaid kehasid täis) poleks osanud oodata.

Pehmest asemest ja suurest väsimusest hoolimata magama ei suutnud jääda. Lihtsalt ootasin ja ootasin tundide möödumist, kohutaaav oli - mitte kunagi enam...!


@ Tallinn







Sry, pidin küll jätkama alles Londonis, aga lend hilineb 2h ja nüüd ma siin siis istun ja ootan.

Kats on võimatu tegelane. Ta tahtis mu kotid täitsa lahti pakkida ja üle vaadata, mis ma kaasa panin. Ta oli nii kindel, et liiga palju ebavajalikku. Ja no kuna kohvrid olidki ülekaalus, siis pidingi asju välja praakima. Aga naine ei saagi ju minna reisile ilma 7 paari jalanõudeta ning püksteta. Okei, tosse pole tõesti 3 paari vaja, ühtedest võisin loobuda.
Aga sellest kiššade kingitud pildiraamist oli küll kahju, et kotti ei mahtunud, nii tahtsin seinale panna. Tellin kohapeal olles nendest pildi, sest teistest sõpradest on kaasa võetud. Kõik teised kingitused said kaasa, neegriga eesotsas. Ja need täringud, mis Kirsika, Katz ja Ellu tõid - ei jõua nendega mängimist ära oodata! Remi isegi joonistas mulle pildi kaasa, praegu mängib ta kodus autoga ja räägib, et sõidab Hispaaniasse, nii armas :)

Üldiselt oleks mul nagu sünnipäeva täna, nii palju kõnesid ja sõnumeid olen saanud, äge :) Aitäh, et meeles peate.
Ja keelust hoolimata tulid nii paljud ka lennujaama. Liisa ja Mari näitel võib aru saada, miks ma seda ei soovinud. Aga siiski oli väga-väga hea meel.

Ainult et lennu ootamiseks valisin väga vale koha - suht inimtühi. Ja julge nagu ma olen, jätsin koti kohe algul esimese ettejuhtuva vaadata, et saaks ise poodides kolada :D Aga näed, tulin tagasi ja alles oli. :) (Thea, ära kurjusta, ta tundus aus inimene)

Okei, mulle tuli kõne, teisel pool passikontrolli on üks tuttav isik, lähen tema seltsi. Loodan, et rohkem dileisid pole ning järgmine sissekanne Londonis.

Tšau, muss.

Ja ongi minek

No see pakkimise värk võiks kõik olemata olla, ausalt. Teeb lausa meele mustaks. Pole ju võimalik poole aasta asju panna 2 kotti. Igatahes tänaseks loobusin, hommikul maadlen edasi.

Ma kardan, et jätsin üldse liiga palju asju viimasele minutile. Nii palju veel homse päeva jooksul vaja korda saata, edu mulle.

Olen täielikus meeltesegaduses, üldse ei saa aru enam, mis seis on. Hirm ja ootus, igatsus ja seiklusjanu, ärevus ning kurbus... Aga no küll selgeks klaarib :) Ja Katu sõnul ju lähen pikale puhkusreisile, mis siin siis ikka muretseda.

Kurat, aga tegelikult ma tean kui väga ma sõpru igatsema hakkan. Mind on eriti õnnistatud nende asjadega, kõik eriti vahvad tegelased ümberringi :) Ärge siis ära unustage, sest ma tulen juba varsti tagasi teie ellu, mwahahahahaaaa!

Põen vist kõige rohkem keele pärast, isegi kodutu olemine on selle kõrval köömes. Aga suur tüdruk, saan hakkama. Loodan, et saan ikka keele natuke suhu. St hispaania keele.

Ning väga väga loodan, et mu arvuti üles ei ütle, ta viimasel ajal ei taha üldse normaalne olla. :S

Aga mis mulle väga elevust pakub on MUST-DO listi punktide täitmine. Plikad, see oli teil küll väga hea idee. Ma ausalt üritan oma kohustustega ootuste kohaselt toime tulla, te veel imestate ;) Proovin ka Don Alejandro Lemps Conzalese igale poole kaasa haarata, mu oma isiklik neeger siiski. Ja Kiššad, teie kingitud pildiraam tuleb ka kaasa :)

Okei, teen ühe hea pika une nüüd.

Kohtumiseni homme, Londonis.

Lahkumispidu

E ütleb:
tere!
kuidas elad
Marili | ütleb:
eem mitte hästi
E ütleb:
kas sa panid eile ropsi?
Marili | ütleb:
ma ei mäleta eilsest midagi
ei pand
vist
panin v?
E ütleb:
:D:D
Marili | ütleb:
:S
E ütleb:
kui ei mäleta, siis läks pidu hästi

1 nädal veel

Täna sain sugulaselt päris palju infi Granada kohta, kus hea söök ja hea kant elamiseks jms. Elamiskohta ju pole siiani :D Tema oli palju rohkem elevil kui mina, aga ta garanteeris mulle, et seal hakkab tore. Eks loodame siis...
Aga võrreldes eelmise nädalaga, siis nüüd olen rohkem elevil. Hirm hakkab kaduma ja ootus asemele.

Ja no täna algas siis ka pakkimine. Kohver juba peaaegu täis, aga ainult kingad ja mõni üksik riideese. Ahjaa, Vana Tallinn ka kuskil vahel peidus ;) Ma ei tea, kuhu ma kõik ülejäänud panen - kuhjan vist selga. Ning Cat üritab ka ennast Hispaaniasse kaasa panna, aga jäi vahele. :P


Oleme toredad edasi