Põhjaterritooriumi outback

Ligi kaks kuud kestnud puhkus sai läbi ning asusime taaskord tööle. Kuigi saime töö ka Darwini linnas baaris, otsisime regionaaltööd, mis annaks meile võimaluse taotleda teise aasta WH viisat.

Töötasime mõnda aega outbackis (maal, väljas linnast ja levist). Kaalusime pikalt, kas minna Point Stuarti tööle või mitte. Miinusteks oli kaugus Darwini linnast (kuigi Austraalias ei ole 200km mingi distants), väike palganumber ning levita olek. Plussideks põhja territooriumi troopiline kliima, sellele omane metsik loodus ning farmipäevadest vabaks kirjutamine (teise aasta viisa jaoks vaja teha 3 kuud farmitööd). Otsus tehtud – me ei tulnud Austraalia raha taga ajama, vaid kogema ja nägema.

Buss pani meid varahommikul Bark Hut roadhousis maha ja jäime ootama,et „farmist“ järgi tullakse. Viskasime veel viimase kiire pilgu internetti (juttude kohaselt ei pidanud meil seal mingisugust levi olema, kuid ühe aiaposti äärest natuke leidsime) kui majapidaja Sharon tolmuse maasturiga meid peale korjas. Sõiduajal ei olnud ta just kõige jutukam, üritasime igasuguste küsimustega ja oma juttudega tädi lobisema saada, aga väga õnneks ei läinud. Väravast sisse sõites silmasime esimesena telkimisala. Mõtlesime hirmuga, kas meid pannakse mitmeks kuuks telki magama. Õnneks ei. Meile oli valmis seatud lihtne tuba: 2 narivoodi, külmiku, laua ja öökappidega. Ning paari geko ja ämblikuga. Kolme toa peale (koka ning saksa tüdrukuga) oli dušš ja wc.

Enne kohale jõudmist ei teadnud täpselt, mis koht ja töö meid ees ootavad. Koduleht netis oli suht väheütlev ning jäime lootma hea õnne peale.  Sõpradele ütlesime, et lähme krokodilli farmi, kuid päris nii ei olnud... Tegemist oli majutusasutusega, kus olid telkimisalad backpackeritele, delux toad, bistroo ja baar ning mis korraldas ka kalastamis- ja krokodillituure. Kalastamine oli siiski peamine põhjus, miks siia tuldi – siinsetes jõgedes ja ookeanis näkkab praegusel hooajal hästi hiiglasliku barramundi (eesti k peaks see olema Aasia mereahven) nimelise kalaga. Paljud kalamehed tulid kohale oma paatidega (mõned isegi Sydneyst või Melbournest), kuid paljud ostsid tuuri, kas meie firmalt või mõnelt muult companylt, kes saatis oma tuurijuhi ja kliendid meile ööbima.

Tuppa sisse seadnud, läksime tutvuma omanikega, kelleks olid umbes kolmekümnendates abielupaar. Nad seletasid töösisu ning jätsid meie otsustada, kes-mis tööd teeb: kas housekeeping (tubade koristamine) ja kitchenhand (kokaabi) või baaritöö. Ei ole eriti raske arvata, millist tööd mõlemad Pikkuga jahtisime. Kull ja kiri ning minu kaotus – pole terve elu jooksul ka nii palju voodeid ülesseadnud, põrandaid moppinud ning ämblikke tapnud kui seal veedetud kuu jooksul. 

Minu tööauto vajaliku koristamiskraamiga

Kuna töö algas alles järgmisest päevast, otsustasime valdustega tutvuda. Leidsime basseini (meie päästerõngas terve seal veedetud kuu jooksul), staffi ühiskasutatava köögi ja tv ruumi. 

Ühisruum

Päev siiski veel alles lõunas – „Lähme vaatame selle vihmametsa ja matkaraja üle!“ Kõige halvem otsus üldse, mis teha sai. Arvatavasti ei oldud mööda seda rada sel aastal veel käidud (hiljem selgus, et saksa tüdruk üritas ka raja läbida, kuid pöördus peale esimesi meetreid tagasi). Ämblikuvõrgud näos, kaanid jalgade küljes ja sääsed...igalpool. Iga sammu hoolikalt jälgimas, kuna mao otsa ei tahtnud kuidagi komistada. Lähiajal postitan ka mõne video meie "matkast" :)

Meie elust-olust ja tööst. Hommiku- ja lõunasöögid pidi ühisköögis endale ise kokku keerama. Külmikus ja kappides leidus saia, hommikuhelbeid, juustu, sinki, kana, salati manti ning õunu ja apelsine. Hommikusöögiks piisav, kuid iga lõuna ei taha ju võileibu sisse ajada?! Kuna külmikut tühjendasid igapäevaselt  4-5 töötajat, siis nädalane varu sai mõne päevaga otsa. Õnneks meie kokk Rob oli arusaaja vend (reeglid teda väga ei huvitanud) ning vedas bistroo köögist kraami vajadusel juurde. Õhtusöögi valmistas kokk alati kella 6ks. Esimesed päevad ma väga vaimustuses tema söökidest ei olnud. Nagu aussid ikka käis palju läbi fritüüri ning rasvaineid lisati kuhjaga. Päevade möödumisel ta vist taipas, et see ei lähe meile väga peale ning menüüse ilmusid ka köögiviljad ja muud head asjad.

Päevakava oli väga rutiinne. Minul algas kl 8 hommikul koristamisega kuni lõunani. Päevase vaba aja (u 5-6h) sisustasin basseini ääres raamatut lugedes või jooksuringiga, peale õhtusööki kööki kokale appi. Tööpäeva teine pool oli oluliselt toredam kui hommikune koristamise osa. Eelroad, salatid ning kalameestele järgmiseks päevaks ettevalmistatavad lõunakarbid olid minu rida. Ning muidugi ka nõudepesu. Kuid kuna baaris ei olnud Pikkul ja Daniellal palju tegemist, siis käisid tüdrukud köögis abiks ning üldiselt pesid nad enamik nõusid minu eest :) Peale õhtusevahetuse lõppemist köögis sai vahel baaris kalameestega kerged dringid tehtud ning juttu vestud.

Keskpäevane paus

Olen alati olnud aldis ohjade haaramisel - kokk kutsus mind köögi bossiks

Friikad on põhilised iga roaga

Pikku ja Saksa tüdruk Daniella alustasid üldiselt tööpäeva baaris alles õhtul kl 4, mis tähendas, et päevad veetsid nad samuti basseini ääres lesides ja raamatut lugedes. Iseenesest luksuslik, kuid töötunde tuli neile vähem ning päevad läbi tegevusetult mööda saata oli nüri. Igavusest sai tüdrukute ja kokaga palju klatšitud –  enamjaolt omakasupüüdlikest ja ihnetest omanikest või ühest rumalast ja targutajast kaastöötajast. Kokkuvõtvalt olid kõik päevad ühesugused ning nädalapäevadel me vahet ei teinud.

Igapäevane tegevus kl 12-14

Muide mu jooksmised tegid mind külaliste seas kuulsaks. Pikku rääkis, kuidas temalt küsiti, kas ta sõbranna käib siin jooksmas. Nad ei olevat endas kindlad, kas nad näevad viirastust või tõsiselt üks tütarlaps poolpaljalt sörgib siinsetel teedel. Üks tuurijuht ütles mulle, et ma korraldan autoavariisid kuna mind jäädakse peeglist järgi vaatama: "Hey girl, you know, guys are desperate here."

Nädalas oli tavaliselt 1 täiesti vaba päev. Selleks päevaks üritasime endale leida baarist kedagi, kes meid järgmisel päeval kalale kaasa võtaks. Ei olnd just kõige raskem missioon.

Paraku esimestel  kordadel naasesin tühjade kätega, sest kalastamine oli pigem teisejärguline tegevus. Kuid nüüd ma tean, miks meestele meeldib „kalal“ käia:

• Naine jäetakse nädalavahetuseks koju maha
• Poest haaratakse kaasa kastide viisi õllesid, rummi pudeleid ja viskit
• Paadile kutsutakse kaasa võõras tüdruk (koheldakse kui väikest printsessi), kellele saab näidata troopilist loodust
• Muusika saatel kruiisitakse mööda jõge ja ookeani
• Spinningu kerimise asemel tõstetakse vahetpidamata joogipurki 
• Vahepeal  kerge kanepipläru
• Ajaviiteks otsitakse ka õng välja ning proovitakse paar korda, kas näkkab või ei.

Olgem ausad, tegelikult ju ideaalne nädalavahetus.

Eelmise loetelu tõestus

Kogu päeva jooksul merel sai kalastatud kokku u 1h

Ühel korral viis meid kolme tüdrukut oma vabal päeval (hoolimata et tal tegelikult siiber kalastamisest) merele üks tuurijuhtidest, kes tihti meie juures seal peatus. See oli päev, kus me tegelikult tõsimeeli ka kalastasime. Ma korrutasin koguaeg, et ei usu et barramundi eksisteerib, kuna polnud seni veel ühtegi püüdnud. Tuurijuht Kurt lubas vastupidist tõestada. Varahommikul jõele, kaasa eelmisel päeval valmistatud lõunakarbid ja loomulikult külmad kosutusjoogid. Loodus oli hämmastav, hommikuse päikese käes soojendasid end siin eksisteerivad hiiglaslikud soolasevee krokodillid.

Ilus hommikutund

Paari meetrine kiskja

Demonstreerib

Esimesed tunnid olime väga keskendunud

Paar tundi ja paar jooki hiljem

Tüdrukutega tegime kihlveo – kes esimese kala saab, ei pea järgmisel päeval köögis ühtegi nõud pesema. Daniella, kes üldse kala ei söö ja keda püüdmine väga ei huvitanud, tõmbas esimesena veest välja üle meetrise barramundi. Mina olin rohkem põnevil kui püüdja... Tegime pilte ja olime saagi üle õnnelikud. Kuid ... Te ei kujuta ette, millises ahastusse langesin kui Kurt ütles:  „See läheb nüüd vette tagasi. Ta on liiga suur ning lisaks emakala.“ No päriselt?? Esialgu mõtlesin, et ta teeb nalja, kuid ei! Olin juba pool kala mõtetes õhtusöögiks ära grillinud ja teise poole sügavkülma pannud.

Daniella ja tema saak

Järgmisena sai konku otsa kala Pikku. Mitte et ka tema suur kalasõber oleks. Seekord oli tegemist kuldse lõhega, mis pidi maitselt isegi veel parem olema kui barramundi. Ma olin endiselt muserdatud eelmise barramundi tagasi viskamisest ning kannatamatult pärisin juba enne kala välja võtmist, kas see nüüd on dinner-size (sobiv suurus alles jätmiseks ning õhtusöögiks küpsetamiseks). Vastus jah! Oh seda rõõmu minule!

Lõhe õhtusöögiks

Mõned korrad näkkas jälle Daniellal, kuid paraku väljatõmbamisel pääses minema või oli liiga väike ning tuli vabaks lasta (barramundi minimaalne suurus on 55cm). Ja siis jälle Pikkul, kuid tegemist oli mudakalaga ning läks ka tagasi. Enne tagasiviskamist oli Pikkul vaja sellega veidi vehkida. Kõik naersid, et mina suur kalasööja ja nii püügialdis, kuid ei julge kala isegi puudutada ja hüsteeritsesin kui Pikku mind sellega hirmutas.

"Pikku, palun ära tule sellega minu lähedale!"

Lõpuks-lõpuks-lõpuks saabus minu kord kui üks tegelane mu õnge tirima hakkas. Poleks uskunud, et nii raske on õnge tagasi kerida kui kala otsas on – hea 10minutiline trenn. Ma nii lootsin, et seekord oleks dinner-size barramundi, mille saaks koos lõhega koju viia. Aga no kus sellega! Minu õnge otsas oli sattunud catfish ehk ka üks mudakala, millega pole midagi peale hakata. Ja mis kõige hullem – ta oli haakunud juhuslikult sabast, mitte isegi söödast haaranud. Milline ebaõnn!

Niuuuuu

Õhtuks küpsetas kokk meile Pikku püütud lõhest eelroaks tiiva osa. Mmmm, kui maitsev oli... Ülejäänud kala sõime järgmisel päeval.

Kolme nädala jooksul sai üks korralik pidu maha peetud Daniella sünnipäeval. Askeldasin õhtul köögis veel kalameeste lõunasöögi karpide kallal kui tüdrukud hakkasid jooke vedama ning kutsusid baari leti äärde shotti võtma (kaamera all töötundide ajal). Ühel hetkel tuli jälle tuurijuht kööki baarist kaas haaratud Baylesega „Me oleme niikuinii kõiki reegleid juba rikkunud, niiet joo terviseks“ ning valas kogu pudeli mulle klaasi. Mu näpud pole veel kunagi ühtegi singirulli nii kiiresti keeranud – keel oli verele aetud ning tahtsin kähku köögi kokku pakkida, et saaks ometi tähistama hakata. Pikku ajas ülejäänud kliendid baarist välja, sulges tavapärasest varem ning suundusime staffi ühisruumidesse pidu pidama. See oli naljakas õhtu – kokk käis ja tagus vastamisi panni ja nuga, mina ja tuurijuht Dan lõime tantsu, Daniella segas vahetpidamata jooke kokku.

Eesti naised ja Oz mehed

"This girl knows more moves than I do"

Väheke võhmale aetud

Järgmisel päeval pidin ma tööpäeva alustama kl 5 hommikusöögilauas, otsustsin magama mitte minna, sest kartsin, et ei saa enam üles. Giidide näod ei olnud ka just kõige puhanumad kui varajasele hommikusöögile saabusid.

Samal päeval teatasime ka omanikele, et lahkume paari päeva pärast. Nad olid väheke shokeeritud meie teadaandest ning uurisid, kas eelmisel õhtul juhtus midagi. Me Pikkuga ehmatasime selle küsimuse peale ära ja kartsime, et tuli välja, et me eile baari kulul jõime. Kuid omanik pidas küsimuse all silmas, kas äkki giidid ahistasid või hirmutasid meid kuidagi ära. Hahaha :D Põhjendasime ausalt, et väike palganumber ning et meil idakaldal uus töö olemas. Muidugi ei maininud, et me ei plaaninudki algusest peale jääda nii kauaks kui nõuti, vaid tulimegi ainult loodust kogema. Boss läks isegi giididelt küsima, mis juhtus, et tüdrukud lahkuda tahavad. Kuid nad olid juba teadlikud meie plaanist ning mängisid kaasa. Omanikud hakkasid meile viimasel päeval käru keerama, öeldes, et ei kirjuta meile farmipäevi seetõttu ära. Siiski saime oma paberi kätte vajaliku allkirjaga.

Ühel ilusal pärastlõunal sai ka juuksurit mängitud. Lubasin Pikku ja Daniella oma juuste kallale. Väheke nürid käärid, kuid tukk sai ette lõigatud. 

Loodus on top endis (nii kutsutakse Darwini ja selle ümbrust) tõesti troopiline, minu jaoks liigagi. Kuna endiselt märg hooaeg, siis temperatuur kõrge ning õhuniiskus suur. Võrreldes lääne Austraaliaga aga palju rohelisem ja metsa rikkam. Oli päevi, kus tõsimeeli pisarsilmis mõtlesin, et kui ma siit eluga välja tulen siis on kõik - ma pakin asjad ja lendan koju kõigi nende surmavalt ohtlike olevuste eest. Ma pole varem näinud niiii palju ja niiii suuri ämblikke (põhjaterritooriumi ämblikud pidavat olema ühed mürgiseimad). Vallabid kekslesid ringi iga hoovi nurga peal. Oh my god ja siinsed sisalikud ning konnad! Need mürgised konnad on umbes sama suured kui meie kärnkonnad, kes on meloni ära söönud (Kata, ära sa kunagi siia satu!). Jooksurajal kohtasin ma usse, metsikuid dingosid, lehmi, pühvleid ja isegi hobuseid. Sääsed puresid mind maal olles asjalikult, käisin 3 nädalat ringi nagu pahteldatud sein.

Pikku harjutas aborigeeni kunsti

Vallabisid hoovis rohkem kui inimesi 200km lähiümbruses kokku

Hiiglaslik iguaan

Konna kurb saatus

Pühvlitega kohtumisi tuli sageli ette. Kalamehed hoiatasid tihti, et metsikud pühvlid võivad agressiivsed olla, eriti kui on koos poegadega. Ütlesid, et nende eest ära joosta ei jõua, vaid peab äkiliste liigutustega eest põiklema kui taga hakkavad ajama. Ühel pärastlõunal rahulikult jooksin pea maas (mul oli maailma nürin jooksurada) ning kui üks hetk üles tõstsin olid minust väheke eespool 5-6 hiiglaslikku olevust, kelle sarvede ulatus rohkem kui pool minu pikkust. Ja koos poegadega. Mu süda tõusis kurku. Otsekohe hakkasin selg ees taganema ning palvetasin, et nad mind ründama ei tuleks. Nad jälgisid ka mind ning võtsid paar sammu minu suunas. Ma lugesin vaikselt Issameie palvet ning lootsin, et äkki mõni auto ning päästab mind. Aga autot ei kuskil. Hoopis pühvleid ilmus aina rohkem võsast ja põldudelt teele, arvan et kokku umbes 20-30 pealine kari. Seisime vastakuti üksteist jälgides umbes 10min - ootasin, millal nad teelt ära lähevad. Ajapikku kadusid nad võssa, hakkasin ettevaatlikult jälle liikuma, kuid siis otsustas mõni tegelane tagasi teele tulla. Taaskord selg ees taganesin ning lasin neil oma toimetusi teha. Kolmas katse ja ma olin juba peaaegu sellest teelõigust möödas kui nägin, et mu kõrval karjamaal mitu pead mind jälgimas ja sama teisel pool teed. Pühvlitest ümbritsetud, pisarad silmis ja kõige hirmsamad mõtted käisid peast läbi.. Iga nende liigutus ehmatas ning see kõmin, mis kostis kui nad karjamaal jooksid...Hirmus... Aga mul ei olnud enam muud teha kui vaikselt edasi jalutada ja loota, et nad ei ründa. Pääsesin. Koduväravatest sisse jõudes olin nii traumeeritud, et ei tahtnud enam kordagi jooksma minna.

Mõnel korral jalutasid pühvlid kodu aia taga

Isegi inimesed pidasid teel olles kinni ja küsisid, kas ma pühvleid ei karda. Kui ütlesin, et ma loodan, et neid parasjagu teel pole, siis tegid mehed suured silmad ja vastasid, et julge tüdruk. Kohtumisi tuli veel ning igakord kirusin end, miks oli vaja tulla jälle jooksma. Ühel korral seisid nad isegi koduväravate ees. Rääkisin nendega nii inglise kui eesti keeles: „Palun minge ära, ma ei tee teile liiga, tahan vaid koju!“ Ilmselt pisarad mõjusid ja lasid mul jälle minna. 

Hobustega kohtumine oli aga ilus. Vahetult peale väravatest väljumist nägin metsas 5-6 metsikut hobust. Nemad ohtlikud ei tundunud ning läksin rahulikult edasi. Tagasiteel aga traavis kogu see kari minu suunas nii, et tolm taga. Hetkeks kohkusin, kuid nägin, et nende taga ka auto, siis eeldasin, et vähemalt keegi mind päästmas kui nad mu nüüd alla ajavad. Põikasin teelt kõrvale ja jäin nende metsikute tegelaste võiduajamist imetlema.

Kuu aega top endi troopilises outbackis oli mulle piisav. Hea on tagasi olla tsivilisatsioonis, kolada poodides ja näha enda ümber rohkem kui kümmet inimest. Edasine plaan näeb ette ida kaldaga tutvumist. Kuu aega on meil reisimiseks ja puhkamiseks ning aprilli lõpus ootab meid järgmine farmitöö.   

Hüvasti Point Stuart!

Staff - Pikku, kokk Rob, köögiboss, Daniella ja Sharon minu paariline housekeepingus

Kohtumiseni idakaldal!