Pean teiega jagama juhtumit, millest eile osa sain. Nimelt ostsin Cairnsis ühepäevase tuuri mägedesse, mis viis tutvuma mitmete jugade ja vaateplatvormidega. Paraku ilm oli vihmane (siin samuti wetseason), mis väheke tõmbas meeleolu alla. Tuuri viimases sihtkohas külastasime kõrget juga ning pidime saama seal ka ujuda ning liuelda kividel. Giid luges bussis sõnad peale, kuidas seal käituda, kuna seal on hukka saanud väga palju inimesi. Korrutas mitmeid kordi, et kui ta käsib veest välja tulla, siis peame seda tegema viivitamatult või vastasel korral jääme teisele poole juga lõksu või viib kiire vool meid endaga kaasa ja selles kärestikus elama ei jääks. Kuid kuna päev läbi oli sadanud, oli veetase väga palju tõusnud ning giid otsustas, et ujuma minek siiski liiga riskantne ning jääb ära. Kõigil näod vähe mornid suundusime sooja teed jooma ja kooki sööma.
Mõni minut jooksis meie seltskonna juurde paanikas naine ja küsis, kas oleme näinud ta meest ja last, kes ujuma läksid. Paraku me neid ei näinud. Juhtus see, mille eest meid hoiatati...
Giid saatis naise teatama sellest pargi valvuritele. Kui ta tagasi jõudis, üritas me juht naist igati rahustada ning pakkusime talle teed, küpsiseid ning ootasime abi saabumist. Umbes pool tundi hiljem hämaruse saabudes ilmusidki kohale politsei, kiirabi ja päästemeeskond. Üles seati valgustus ning algas otsimine, meie tulime tulema.
Me kõik olime juhtunust šokeeritud, eriti kuna pidime ise samuti ujuma minema. Tagasisõit oli vaikne, väljas oli pime, sadas ning ning meist jäi maha naisterahvas teadmatuses, kas tema pere elab või ei...
Tänasest lehest lugesin, mis edasi sai. Õnnetus lõppes hästi! Mees ja laps jõudsid õigel ajal teisele poole kärestikku ning nad leiti täna varahommikul elusalt ja tervelt.
No comments:
Post a Comment