Brisbane ja Gold Coast

Puhkuse lõpp.

Paar päeva veetsime Brisbanes, kohatsin oma vanu-uusi sõpru, kellega tutvusin idakalda rännaku alguses. 

Samuti õnnestus kokku saada sõbrannaga, kellega tutvusin u 3 aastat tagasi Hispaanias. Nastja töötab stjuardessina lennufirmas ning seetõttu satub vahel ka Austraalia. Sel korral sattusime üheaegselt Brisbane. Kui hea meel oli teda taaskord näha!

Üle mitme kuu oli mõnus olla suurlinnas ja kolada poodides.

Brisbane tegelikult ise mingit erilist muljet ei jätnud. Kõrged hooned linnakeskel ja jõgi meenutasid väheke Perthi (Perth meeldis rohkem).

Raekoda

Unustamatu mulje jättis aga omalaadne ühistransport – praam, mis veab inimesi ühelt jõekaldalt teisele. Õhtul avanes jõelt kaunis vaatepilt linnale.

Majutusega läks ka hästi, saime öömaja toreda eesti paari juures. Ja mis kõige parem – neil oli vesipiip :D Selle kimumisest oleme väheke puudust tundnud. Ühel õhtul viisid nad meid linnast välja vaateplatvormile, kust avanes vaade öisele Brisbanele.

Mis kõige ägedam - me soetsime endale auto. Meie uus reisikaaslane on Epik (auto numbrimärk EBK). Autoost oli muidugi selline õnnega mängimine, sest Pikkuga kahekesi käisime autot üle vaatamas (erilised autotargad ju ka). Kuid peale ostu lasime ka mehaanikul üle vaadata, kes ütles, et 1996a auto kohta hästi hooldatud ning peaks meid mõne aja teenima. Hea pluss on see, et sõidab gaasiga, mis teeb Epiku meie rahakoti sõbralikuks. 

Auto ostetud, vaja testida. Võtsime suuna väheke lõuna suunas Gold coastile, mis on kuulus surfipealinn. Sellesse paika armusin silmapilkselt. Ma siiani ei tea, miks, kuid miski seal võitis koheselt mu südame. (Peale farmi tahaks mõneks ajaks sinna pakiseks jääda.)

Nädal lõppes langevaarjuhüppega. Seda ei ole võimalik kirjeldada, mis tunded  õhus olles valdavad: väikelennukiga tõused 4,3km kõrgusele, avatakse uks ja sa pead sealt välja hüppama. Kel võimalus, proovige järgi ja te ei kahetse :)

   

Nüüd olemegi outbackis ja algas taaskord farmitöö. Sellest aga peagi :)

Ilusat kevadet, sõbrad Eestis!

Puhkus idakaldal

Peale Darwini läksid minu ja Pikku teed mõneks ajaks lahku. Mina suundusin idakallast avastama, Pikku tegi kõrvalhüppe läände.

Minu seikluste esimene sihtkoht oli Cairns - troopiline peolinn idakalda põhjaosas. See oli esimene kord Aussis olemise aja jooksul kui sihtkohas mind enam keegi ees ei oodanud ning tuli ise seigelda oma raske seljakotiga hosteli suunas. Kõik imestasid, et kuidas ma üksi seiklen ja kas igav ei hakka, kuid ei jõudnud hosteli uksest sisse astudagi kui mul oli juba kaaslane tekkinud. 

(Tegelikult oli see prantsuse tüdruk niii igav, et päev üksinda veeta oleks vist ka lõbusam olnud.) Kondasime ringi linnapeal ja üritasime aru saada, mis linnake see Cairns on. 

Lagoon (tehisrand)

Kuna lend Darwinist Cairnsi oli varahommikul ja eelmine õhtu sai Darwinis väljas käidud, otsustasin esimese õhtu lihtsalt puhata ja internetti nautida (outbackis viibimise tõttu oli ju 3 nädalane paus sees). 

Järgmiseks õhtuks oli eluvaim tagasi ning üheskoos toanaabritega, kellega päeva jooksul tutvusin, suundusime allkorruse baari dringile. Meil oli korralik rahvusvaheline seltskond:  

Inglismaa, Eesti, Taani, Kanada ja Belgia

Ühest dringist sai teine, kolmas ja hakkasid saabuma shampuse pudelid kõrvallauast. Tüdruk olla on ikka hea :) Isegi nunnu baarman saatis meile jooke.

Naised suundusid edasi linna klubisid avastama. Käisime kurikuulsas Gilligansis, mis on suur peohostel – ühes maja osas toad magamiseks, teises osas pubi ja klubi. Kes tahavad rahu ja vaikust - sinna hosteli asja pole!

Loomulikult lõppes õhtu Woolshedis laual tantsides. (Kes Cairnsis käinud, teavad, millega tegu – neid kohti vältida on lootusetu katse) 

Peakaaslased Evelien ja Isabel

Järgmisel päeval vahetasin äärelinna hosteli välja - kesklinnas elades oluliselt mugavam ringi toimetada (ehk teisisõnu õhtuti peole minna). Aga mereäärsel hostelil oli lisaks asukohale veel 2 head plussi: tasuta wifi ja õhtusöök - iga backpackeri tõmbenumber.

Seltskond seal ei olnud nii tore kui eelmises ning terve Cairnsis olles aja jäimegi kokku plikadega, kellega tutvusin esimeses hostelis. 

Lasin endale Cairnsi ühes reisibüroos kokku panna 3 nädalase reisikava, mis algas tuuride ja merereisiga Cairnsis ja lõppes Airle Beachi linnakeses 620km lõuna pool. 

Ma olen see tüüpiline turist, kes tahab kõike näha ja võimalikult lühikese aja jooksul - ehk bookisin endale igaks päevaks mingi reisi. Büroos tuli klomp kurku kui mulle teadvustati lõppsumma... Aga ei tohi unustada, miks ma siia tulin – et näha ja teha. Krediitkaart välja, kerge randmetõmme ning mu paari kuu säästud olid läinud.

Cairnsis nägi mu reisikava ette merereisi Suur Vallrahule (maailma suurim korallrahusüsteem) – lollus oleks seal mitte sukelduma minna. Tutvusin toreda Šveitsi tüdruku Biancaga, kellega üheskoos veetsime vapustava päeva.

Sukeldumise osa algas naljakalt. Ilm oli kehva ja veealla minek tundus hirmuäratav. Balloonid seljas, maskid ees ja vees ulpides tegime Biancaga mõlemad hädakisa, et me ei saa hingata nende aparaatidega. Mitu korda käskisin instruktoril kontrollida mu hapniku toru, kuna tundus, et ma ei saa piisavalt hapnikku (loomulikult oli kõik korras). Arvan, et instruktor hakkas juba tüdinema ning tahtis meid paati tagasi saata, kuid lõpuks rahunesime ja ootamatult avastasime, et oleme mitme meetri sügavusel. Vau, see maailm oli tõesti imeline!

Ma ei tea, miks see algus nii hirmus tundus (võib olla lainete tõttu), olen ju varem sukeldunud. Hiljem vabandasime esialgse paanika pärast, kuid instruktor ütles, et see on normaalne nähtus. Eks ta oli lihtsalt viisakas ja ei tahtnud näkku öelda, millised sitavaresed me olime.

Preili Šveits

Meeskond

Järgmiseks päevaks oli loodusreis Cairnsist põhja: jõetuur krokodillide nägemiseks ja Cape Tribulation, kus asub ka Daintree vihmamets. Samale tuurile tuli minuga kaasa ka Kanada tüdruk Isabel ja üllatuse kombel oli samal bussil ka šveitslanna Bianca. Ilus päev maailmapärandit avastamas oma uute sõpradega.    

Krokodill või asi. Oleme "väheke" suuremaid kohanud

Stick insect

Daintree vihmamets - üks maailma vanimaid

Karastus Mossman Gorge`s

2 maailmapärandi kohtumispaik- Daintree vihmamets ja Suur Vallrahu 

Jäätisevabriku külastus

Mount Alexandra lookout

Viimaseks päevaks Cairnsis sai valitud selline fun tuur, mis ei hõlmanud nii palju tarka juttu. Kuid kahjuks sattus väga-väga halb ilm – peaaegu päev läbi kallas ja see rikkus veidi looduse nautimist. Ning kõikidest eelmistest tuuridest oli ka seltskond vähe kehvem – kudrutavad paarikesed ja prantsuse tüdruk, kellega tutvusin kõige esimesel päeval (see, kes sõnu suust välja ei saanud). 

Giid oli aga vaimustav, see vend vist kunagi jutuajamisega hätta ei jää. Tuuri alguses ta nõudis, et keegi tema kõrvale ette istuma tuleks ja kuna keegi  ennast ei pakkunud, läksin mina (põgenesin prantslase kõrvalt). Ta polnud kunagi ühtegi eestlast kohanud ning seetõttu pommitas mind terve päev küsimustega. (Kusjuures kõik, kellega idakaldal tutvusin, ütlesid et pole seni ühtegi eestlast kohanud. Imestus missugune – eestlasi siin ju iga nurga peal.)

Kraatrijärv. Lake Eacham

Dinner Falls

Kogu paha karma lennutati kiviga alla

Millaa Millaa Falls

See oli see tuur, mis lõppes kahe inimese kadumisega, millest kirjutasin mõni postitus tagasi. Vahetult enne tehtud pilt sündmuskohal:

Kuigi päevad Cairnsis olid sisutihedad, ei heidutanud see õhtuti peol käimist. Meil oli kujunenud tore sõpruskond ning tantsulkal polnud ma ju ammu käinud.

Naised Sir Politsei-Manchesterist haardes

Valvur rikkus kesköise ujumise

Järgmiseks nägi mu reisikava ette langevarjuhüpet Cairnsi lähedal Mission Beachil, kuhu pidin paariks päevaks peatuma jääma. Kuid halb ilm jätkus ning hüpe tühistati. Aga öömaja oli makstud ning kohale pidin sõitma. Imeilusasse randa minna ei saanud ning seetõttu läksin vallabi orbusid külastama. Majas oli ka püüton, keda igaühel õnnestus hoida. Mul on ju tõsine foobia madudega ning kaela ümber ma seda panna ei lasknud. Sulgesin silmad, madu pandi kiirelt kätele, kähku klõps ja ma käskisin ära võtta (endal põlved värisemas ja silme eest mustaks minemas). Ülejäänud päev möödus hostelis puhates (peale nädalat Cairnsis oli vaja taastuda).

Hommikul 6h bussisõit Townsville. Bussi peal saime jälle kokku Pikkuga ning edasine reisimine möödus üheskoos. Ilm endiselt halb ka Townsvilles – jalutuskäik linnas, mõnus õhtusöök pubis ja piljard.

Järgmisel hommikul väljus praam Magnetic Islandile. Oeh, ma armusin sellesse maagilisse saarekesse. Me hostel oli mererannal ja tekitas tunde nagu oleks tsivilisatsioonist täiesti väljas – paradiisis.

Saarel tutvusime igasuguste troopiliste kohalikega. Mulle nad meeldisid, aga mina kõigile mitte...

Pehme ja mõnus :)

Teiskordsel kohtumisel julgesin ka silmad avada

Poiss pissis mulle peale

Meie reis oli ajastatud täpselt Full Moon Party päevale. Muidugi tobe oli see, et 3päevase paketi tegi see topelt kallimaks. Aga seda kurikuulsat pidu vahele jätta ka ei tahtnud. Tüdrukutega paari tunnine soojendus oma hütis (kuigi oma alkohol oli rangelt keelatud) ning sammud tantsupõrandale (pidu oligi meie hostelis). Tutvusime poistega Brisbanest ja pidu nagu pidu ikka (miskit väga erilist see polnud, ootasime vähe rohkem).

Järgmine päev andis ära joodud guun tunda. Siis meile meenus, miks me seda pakiveini pole peale esimest nädalat Perthis rohkem tarbinud.

Aeg saarega tutvuda. Rentsisime endale rollerid ning kruiisisime saare ühest otsast teise ja avastasime ilusaid paigakesi. Looduspargis kohtasime koalat - saime tunnistust, et nad tõesti eksisteerivad ka metsikus looduses. "High five mate, me nägime koaala ära!"

Truud kaaslased Emma ja Sharona

Horseshoe Bay

Balding Bay

Rahvuspark

Õhtul seelikud selga ja rolleritega pubisse. Kuulasime live muusikat ning mängisime piljardit. Peale mõnda roundi liitusid meiega kaks kohalikku ning algas paarismatch. Kull ja kiri tõid mulle hea paarilise, meremees Adrian oli täpse käega.

Mootorrattur hiired

Pühapäeva hommikul turul käik ja katse snorgeldama minna. Ajasime selga tobedad veeülikonnad, et mitte oma elusid ohtlike meduuside kätte jätta. Kuid eelnevate päevade vihm oli nähtavuse 0 lähedaseks teinud ning meie lõbu jäi üürikeseks. Selle asemel läksime vallabisid toitma.  

Maailma parim muhvin

Kaltsu-Mari

Hiljem jälle sammud kuskile metsateele ja kivide vahele, et uusi kohti avastada. (2 lolli, ausalt. Poleks vaja tegelikult nii palju ringi tõmmelda.)

Peale Magnetic Islandit suund Airile Beachile - kas tõesti saab veel ilusamaks minna? Väike linnake ilusa tehisranna (tehisrand peaaegu igas linnakeses põhjaosas, kuna märjal hooajal merevette ei lubata) ja veel ilusamate Whitsunday saartega. 

Siin linnas nägi reisikava ette 3 ööpäevast merereisi vanal piraadilaeva taolisel Solway Lassil. Pardale mindi hilisõhtul ning esimese asjana tehti selgeks „kodueeskirjad“. Kõige rohkem hirmutas meid ära pesemise reegel: dušši lubati võtta igaühel maksimaalselt 2 min ning üks kord päevas õhtul kui laev ankrus. Ja kui me nägime dušinurga suurust ja arvu, jäi kõigil suu lahti: 1m x 1m ning 2  kabiini?!? Meie üllatuseks lahenes õhtuti isegi asi päris sujuvalt - suuri järjekordi ei tekkinud ning kitsikusega tuldi ka toime.

Saared olid IMELISED! Valge liiv ja helesinine vesi – paradiis!

Whithaven Beach

Sel päeval sai 6 kuud kui randusime maakera kukla poolele

Seltskond oli tore, aga paraku ühtegi sellist korralikku pidu meie pettumuseks ei peetud. (Mitte et ma nüüd ainult pidutsemisele mõtleks, kuid paratamatult on need paigad sellepoolest tuntud.) Olin valinud selleks merereisiks vähe luksuslikuma paadi, mitte peopaadi nagu paljud ülejäänud on. Õhtuti mängisime sildimängu, kaarte ja lobisesime reisikaaslastega niisama maast ja ilmast.

Viimasel päeval peale randumist sai paadiseltskonnaga kokku lepitud, et kohtume õhtul baaris. Jaamh, siiski üks pidu lõpuks maha peeti. Tantsisime, vahetasime kontakte ning tühjendasime siidri/õlle kanne.

Airlie Beach oli niiöelda 3-nädalase puhkuse lõpp. Sealt lendasime Brisbane (suur linn idakalda keskosas), kus paar päeva aega linnaga tutvumiseks ja siis.... Oeh, ees ootab farmitöö outbackis.... EI TAHA! Tahaks ainult puhata ja mängida...