2 viimast nädalat Geros

Peale aastavahetust jäi veel 2 töönädalat. Need nädalad tundusid pikemad kui seni siin oldud 2 kuud. Pubis läks olukord vaikseks, kuna kliente enam polnud, ja ise võtsime ka rahulikumalt. 

Tüüpiline rannaskäik

Surfama minek

Käisime tennist mängimas, praegu ju siiski Australian Open. Pikku ja Aiden vanad kalad, mina olin paras sitaratas.

Nädalavahetus enne minu sünnipäeva õnnestus meil mõlemal õhtul Vibe ära eksida, sest tahtsime Gero öölokaaliga hüvasti jätta. Lubasime, et enam me siia ei tule, viimane kord, aitab. (Ei ole eriti raske arvata, kas sellest järgneval reedel tatsasin sama rõõmsalt jälle Vibe suunas? - peagi lähemalt) Igatahes võtsime õhtutest viimast - tantsisime lemmiklugude järgi, jõime oma lemmikjooke ning nautisime sõpradega viimaseid pidusid. 

Ning ma käisin ju pulmas. Töökaaslane teatas reede õhtul peol, et tal sõber abiellub homme ja küsis, kas ma oleksin huvitatud temaga pulma minemast. Ma olin kohe nõus. Pulmad mulle meeldivad ja tore oleks näha, kuidas siin maal asjad käivad. Me mõlemad töötasime samal päeval, niiet pulma minek toimus lõunapausi ajal kui köök oli kinni.
Tseremoonia oli äärmiselt lühike ja kiire, umbes 30 min. Tädi rääkis mõne minuti, anti vanded, tehti musi ja kuulutati abikaasadeks. Õnnitlesime ja läksime tagasi tööle :D

Majja saabus uus elanik - Anoek Hollandist. Michaelile ei meeldinud mõte, et jääb peale meie lahkumist üksi ja leidis uue tüdruku, kes tahtis Gerosse tulla. Nuuki (Anoeki hüüdnimi) on väga tore ja rõõmsameelne tegelinski, kes omab palju positiivset energiat. Meil õnnestus ta pubisse tööle sokutada, koolitasime välja, vedasime pidudele ning tutvustasime oma sõpradele - ühesõnaga tegime tema alguse siin väga mugavaks.

Saabus sünnipäev... 

Aasta tagasi lohutasin ennast, et vähemalt järgmisel aastal jääb pidu vahele ja ei ole mingit paanitsemist. Aga kus sellega... Ma vist lihtsalt ei oska käega lüüa ja üle lasta.

Esmaspäevast alates hakkasin ettevalmistusi tegema: mõtlesin menüü, shoppasin vajaliku kraami kokku ning hakkasin küpsetama-hakkima. Kokkamise osa toimus enamjaolt öösel kui töölt koju tulin (vaene Michael ei saanud rahulikult magada kuna köögist kostis pidev riivimine ja hakkimine). Viineripirukad, riisisalat, erinevad värsked salatid, napoleoni kook, kringel, muffinid, lisaks grillimise kraam ja krõpsud - sööki rohkem kui armeele. Pikku ja Michael ka naersid mu üle ning tegid nalja, et vast tuleb ikka puudu. Ajasid sellega mind veel rohkem paanikasse.

Homemade kringel

Sünnipäeva hommikul ajasid Michael, Anoek ja Pikku mu laulu ja kookidega üles. Esimene lause minu suust ehmatuse tõttu: "Issand ma näen hommikuti nii inetu välja". Puhusin 21-kujulised küünlad ning olin rõõmus, et sain 2 aastat nooremaks (Pikku siis veel märkust ei teinud, et arvutused vähe mööda). Asusime kõik köögilaua taha kooki nosima (ÜLIHEAD juustukoogid) ja veetsime mõnusa perekeskse hommikutunni (arvan et see oli 1 Michaeli unistus veeta hommikusöök 3 poolpalja eurooplasest blondiiniga:)

Taaskord tulin lagedale mingi lausega 23 eluaasta kohta ja siis lõpuks Pikku mainis: "Neiu, te saite 24, mitte 23." Ma olin nii jahmunud: "Issand saingi ju! Appi ma olen nii vana!!"

Mina seadsin sammud tööle ning Pikku ja Anoek jäid veel viimaseid ettevalmistusi õhtuseks grillpeoks tegema.

Tööle jõudes ütlesin managerile kohe, et musti riideid ma täna ei kanna, hoopis värvilist kleiti ja roosasid kõrvarõngaid. Tal ei jäänud muud üle kui leppida mu ülbusega. Kuid muidugi olin päev läbi väheke elevil ja suutsin mõne tellimuse ka vussi keerata.. See bossile just ei meeldinud :P

Samal päeval oli meil ka kohvi koolitus, mis osutus vägagi huvitavaks. Tegelikult oleks pidanud seda saama juba 2 kuud tagasi, kuna seni valmistatud kohvid ei olnud ligilähedalegi nendele, mis oleks pidanud olema (aussid on kohviga väga valivad ja nõudlikud).

Kohvid meisterdatud, sammud kiirelt koju, et söögikraam Michaeli autole laadida ja randa väljavalitud grillplatsile sõita.

Mure, et äkki see ala juba kellegi poolt võetud, sai lahenduse juba sinna jõudes - vihma hakkas tibutama! Oiii, ma läksin endast välja! Kuidas on võimalik, et linnas, kus vihma tuleb tiku tulega taga ajada, sajab sel õhtul??? Minu unistus ju oli pidada sünnipäevapidu rannas grillides!!
Lootsime, et ehk läheb kiirelt üle ja siiski ei pea ümber kolima.
Esimesed lihad grillile ja jäime ootama eestlasi (töölaaslased pidid kõik liituma hiljem peale tööd). Poisid saabusid, said just kõhud täis söödud kui tõdesime, et targem oleks siiski rannast ära minna..

Kogu kraam kokku ja kodu poole. Tegime uue söögi ringi ja napsud. Pikkuga hakkasime muretsema, et mis teeme hiljem kui Michael tahab magama minna? Osad külalised pidid jõudma alles kl 11 ajal õhtul. Tuli variant C kasutusele võtta - kolida majja, kus aastavahetuse veetsime (Pikkul on majaomanikuga head suhted;). Toidukraam taas kokku ning liikusime Jacki juurde.

Teistel oli ammu minu hädaldamisest kõrini ja ütlesid, et ma ometi maha rahuneks ja naudiks pidu. Aga ma olin ju ilmas nii pettunud ja see pidev ümber kolimine oli ka totter. Igatahes viimasesse majja jäime pidama: söögid taas lauale, grill kuumaks, pinksi ja piljardi mängud ning lõpuks tundsin end hästi :)

Kodus

Töökaaslane Jojo, sakslane

Franz, Aiden ja Jojo boyfriend

Jack (maja peremees)

Järgmisel päeval pidime alles õhtuks tööle minema. Koristasime Pikkuga maja ära, kuna tunni ajaga, mis veetsime kodus, suudeti tõeline segadus korraldada.

Nädalalõpus reedel saabus kaua oodatud viimane tööpäev. Taaskord ei olnud restoranis palju kliente ja sulgesime varem. Tegin meile Pikkuga baarileti taga ühed topelt kokteilid ja istusime töökaaslastega kuni helises restorani telefon. Üks manageridest helistas ja ütles, et nemad (ülejäänud managerid, raamatupidaja, pubi omanik ja ta tütar) linnas baaris ja ootavad meid. Enam ei huvitanud kedagi koristamine, vaid kiirelt uksed lukku ja linna poole. Hakkas jälle kokteilide joomine, baarist baari käimine ning tants-trall. Nad üllatasid meid kõiki - seni enam jaolt vaos hoitud bossid olid väga lõbusas meeleolus. Ja siis taaskord sammud Vibe suunas.
Tõestuseks kui  ülemeelikud olid bossid - Lorena vedas ühte manageri ostukäruga klubi suunas. Klubisse me esialgu sisse ei saanud, sest enamikel polnud dokumente kaasas (ei aidanud isegi, et meie pubi bossid kaasas olid). Mindi koju dokumentide järgi. Eelmise nädala lubadus, et enam sinna jubedasse klubisse ei lähe, oli ununenud. Tegelikult oli mõjuvaks teguriks, et enamik pubi töötajaid oli sel õhtul pidutsemas. See oli ju siiski meie viimane tööpäev ja pidu nendega....

Järgmisel päeval läksime pubisse, laenasime Lorenalt auto ja kihutasime paari päevasele roadtripile.

Nii algaski paari kuune puhkus.... Esimene tripp juba seljataga, kuid sellest järgmises postituses :)