2 viimast nädalat Geros

Peale aastavahetust jäi veel 2 töönädalat. Need nädalad tundusid pikemad kui seni siin oldud 2 kuud. Pubis läks olukord vaikseks, kuna kliente enam polnud, ja ise võtsime ka rahulikumalt. 

Tüüpiline rannaskäik

Surfama minek

Käisime tennist mängimas, praegu ju siiski Australian Open. Pikku ja Aiden vanad kalad, mina olin paras sitaratas.

Nädalavahetus enne minu sünnipäeva õnnestus meil mõlemal õhtul Vibe ära eksida, sest tahtsime Gero öölokaaliga hüvasti jätta. Lubasime, et enam me siia ei tule, viimane kord, aitab. (Ei ole eriti raske arvata, kas sellest järgneval reedel tatsasin sama rõõmsalt jälle Vibe suunas? - peagi lähemalt) Igatahes võtsime õhtutest viimast - tantsisime lemmiklugude järgi, jõime oma lemmikjooke ning nautisime sõpradega viimaseid pidusid. 

Ning ma käisin ju pulmas. Töökaaslane teatas reede õhtul peol, et tal sõber abiellub homme ja küsis, kas ma oleksin huvitatud temaga pulma minemast. Ma olin kohe nõus. Pulmad mulle meeldivad ja tore oleks näha, kuidas siin maal asjad käivad. Me mõlemad töötasime samal päeval, niiet pulma minek toimus lõunapausi ajal kui köök oli kinni.
Tseremoonia oli äärmiselt lühike ja kiire, umbes 30 min. Tädi rääkis mõne minuti, anti vanded, tehti musi ja kuulutati abikaasadeks. Õnnitlesime ja läksime tagasi tööle :D

Majja saabus uus elanik - Anoek Hollandist. Michaelile ei meeldinud mõte, et jääb peale meie lahkumist üksi ja leidis uue tüdruku, kes tahtis Gerosse tulla. Nuuki (Anoeki hüüdnimi) on väga tore ja rõõmsameelne tegelinski, kes omab palju positiivset energiat. Meil õnnestus ta pubisse tööle sokutada, koolitasime välja, vedasime pidudele ning tutvustasime oma sõpradele - ühesõnaga tegime tema alguse siin väga mugavaks.

Saabus sünnipäev... 

Aasta tagasi lohutasin ennast, et vähemalt järgmisel aastal jääb pidu vahele ja ei ole mingit paanitsemist. Aga kus sellega... Ma vist lihtsalt ei oska käega lüüa ja üle lasta.

Esmaspäevast alates hakkasin ettevalmistusi tegema: mõtlesin menüü, shoppasin vajaliku kraami kokku ning hakkasin küpsetama-hakkima. Kokkamise osa toimus enamjaolt öösel kui töölt koju tulin (vaene Michael ei saanud rahulikult magada kuna köögist kostis pidev riivimine ja hakkimine). Viineripirukad, riisisalat, erinevad värsked salatid, napoleoni kook, kringel, muffinid, lisaks grillimise kraam ja krõpsud - sööki rohkem kui armeele. Pikku ja Michael ka naersid mu üle ning tegid nalja, et vast tuleb ikka puudu. Ajasid sellega mind veel rohkem paanikasse.

Homemade kringel

Sünnipäeva hommikul ajasid Michael, Anoek ja Pikku mu laulu ja kookidega üles. Esimene lause minu suust ehmatuse tõttu: "Issand ma näen hommikuti nii inetu välja". Puhusin 21-kujulised küünlad ning olin rõõmus, et sain 2 aastat nooremaks (Pikku siis veel märkust ei teinud, et arvutused vähe mööda). Asusime kõik köögilaua taha kooki nosima (ÜLIHEAD juustukoogid) ja veetsime mõnusa perekeskse hommikutunni (arvan et see oli 1 Michaeli unistus veeta hommikusöök 3 poolpalja eurooplasest blondiiniga:)

Taaskord tulin lagedale mingi lausega 23 eluaasta kohta ja siis lõpuks Pikku mainis: "Neiu, te saite 24, mitte 23." Ma olin nii jahmunud: "Issand saingi ju! Appi ma olen nii vana!!"

Mina seadsin sammud tööle ning Pikku ja Anoek jäid veel viimaseid ettevalmistusi õhtuseks grillpeoks tegema.

Tööle jõudes ütlesin managerile kohe, et musti riideid ma täna ei kanna, hoopis värvilist kleiti ja roosasid kõrvarõngaid. Tal ei jäänud muud üle kui leppida mu ülbusega. Kuid muidugi olin päev läbi väheke elevil ja suutsin mõne tellimuse ka vussi keerata.. See bossile just ei meeldinud :P

Samal päeval oli meil ka kohvi koolitus, mis osutus vägagi huvitavaks. Tegelikult oleks pidanud seda saama juba 2 kuud tagasi, kuna seni valmistatud kohvid ei olnud ligilähedalegi nendele, mis oleks pidanud olema (aussid on kohviga väga valivad ja nõudlikud).

Kohvid meisterdatud, sammud kiirelt koju, et söögikraam Michaeli autole laadida ja randa väljavalitud grillplatsile sõita.

Mure, et äkki see ala juba kellegi poolt võetud, sai lahenduse juba sinna jõudes - vihma hakkas tibutama! Oiii, ma läksin endast välja! Kuidas on võimalik, et linnas, kus vihma tuleb tiku tulega taga ajada, sajab sel õhtul??? Minu unistus ju oli pidada sünnipäevapidu rannas grillides!!
Lootsime, et ehk läheb kiirelt üle ja siiski ei pea ümber kolima.
Esimesed lihad grillile ja jäime ootama eestlasi (töölaaslased pidid kõik liituma hiljem peale tööd). Poisid saabusid, said just kõhud täis söödud kui tõdesime, et targem oleks siiski rannast ära minna..

Kogu kraam kokku ja kodu poole. Tegime uue söögi ringi ja napsud. Pikkuga hakkasime muretsema, et mis teeme hiljem kui Michael tahab magama minna? Osad külalised pidid jõudma alles kl 11 ajal õhtul. Tuli variant C kasutusele võtta - kolida majja, kus aastavahetuse veetsime (Pikkul on majaomanikuga head suhted;). Toidukraam taas kokku ning liikusime Jacki juurde.

Teistel oli ammu minu hädaldamisest kõrini ja ütlesid, et ma ometi maha rahuneks ja naudiks pidu. Aga ma olin ju ilmas nii pettunud ja see pidev ümber kolimine oli ka totter. Igatahes viimasesse majja jäime pidama: söögid taas lauale, grill kuumaks, pinksi ja piljardi mängud ning lõpuks tundsin end hästi :)

Kodus

Töökaaslane Jojo, sakslane

Franz, Aiden ja Jojo boyfriend

Jack (maja peremees)

Järgmisel päeval pidime alles õhtuks tööle minema. Koristasime Pikkuga maja ära, kuna tunni ajaga, mis veetsime kodus, suudeti tõeline segadus korraldada.

Nädalalõpus reedel saabus kaua oodatud viimane tööpäev. Taaskord ei olnud restoranis palju kliente ja sulgesime varem. Tegin meile Pikkuga baarileti taga ühed topelt kokteilid ja istusime töökaaslastega kuni helises restorani telefon. Üks manageridest helistas ja ütles, et nemad (ülejäänud managerid, raamatupidaja, pubi omanik ja ta tütar) linnas baaris ja ootavad meid. Enam ei huvitanud kedagi koristamine, vaid kiirelt uksed lukku ja linna poole. Hakkas jälle kokteilide joomine, baarist baari käimine ning tants-trall. Nad üllatasid meid kõiki - seni enam jaolt vaos hoitud bossid olid väga lõbusas meeleolus. Ja siis taaskord sammud Vibe suunas.
Tõestuseks kui  ülemeelikud olid bossid - Lorena vedas ühte manageri ostukäruga klubi suunas. Klubisse me esialgu sisse ei saanud, sest enamikel polnud dokumente kaasas (ei aidanud isegi, et meie pubi bossid kaasas olid). Mindi koju dokumentide järgi. Eelmise nädala lubadus, et enam sinna jubedasse klubisse ei lähe, oli ununenud. Tegelikult oli mõjuvaks teguriks, et enamik pubi töötajaid oli sel õhtul pidutsemas. See oli ju siiski meie viimane tööpäev ja pidu nendega....

Järgmisel päeval läksime pubisse, laenasime Lorenalt auto ja kihutasime paari päevasele roadtripile.

Nii algaski paari kuune puhkus.... Esimene tripp juba seljataga, kuid sellest järgmises postituses :)

Mõningad meie koduvideod

1. Prussaka hävitamine 

(Vanaisa juurde kolides leidsime, et kapi taga pesitseb hiiglaslik prussakas. Ei saanud rahuliku südamega enne uinuda kui tegelane oli kahjutuks tehtud. 

PS! Tavaliselt ma enne magama minekut platvorme ei kanna, kuid kartsin, et äkki cockroach otsustab üle varvaste joosta)

2. Bull ride 

(Meie pubis on neljapäeviti bullride. Hoolimata sellest, et ma kandsin kleiti, ei jätnud manager mind enne rahule kui olin püksid jalga tõmmanud ning pulli selga roninud. Väikeseks motivatsiooniks oli muidugi ka tasuta kokteil. 
Video vaadates tundub, et mis imetrikk seljas püsida on, kuid tavaliselt üle 10 sekundi seal vastu ei pea. Lisaks annavad järgmistel päevadel reielähendaja lihased mõnusasti tunda) 

Meie jõulud ja aastavahetus

Oeh, ma pole vist terve elu jooksul kokku ka nii palju jalgadel seisnud kui viimase kahe nädala jooksul. Pühade ning aastavahetuse ajal töötasime peaaegu igapäev 9-12h. 

Saaks siis vähemalt öösel end välja puhata, aga ei – nii kuum ja lämbe on olnud, et võimatu magada... Isegi tuul on otsustanud puhata, mis on selles linnas imekspandav. Paraku härra air conditioner meil ainult söögitoas, niiet magamistubades on sauna temperatuur. Teeme Michaelile kindlasti etteheite selle koha pealt, järgmised majad olgu paremini läbi mõeldud! 

Aga pühadest... 24. detsember töötasime nagu loomad ning öösel koju tulles hakkasin meisterdama trühvleid ja kringlit järgmise päeva pidu söömaajaks. Kell 4 öösel ajasime Pikkuga näost sisse vahukoore ja šokolaadi segu, mis järgi jäi. Tegime ka paar motivatsiooni pilti uueks aastaks, mis tunnistasid üsna selgelt, et pubis töötamine on oma töö teinud. Sellest aastast ei ühtegi friikartulit enam!!! (1. jaanuraril söödud suuuuuur kausitäis ei lähe arvesse). Paar tundi und ning varajane äratus, et kringel ahju panna ning end valmis seada jõulupäevaks!

25. dets oli seega töölt vaba. Me olime oodatud Lorena (pubi üks manager) juurde lõunale. Ta maja asub üle tee merest ning et vaadet nautida seadsime oma eelroa laua välja terrassile. Kuuma jõulupäeva tõid jahutust margaritad, eelroaks pakuti maisitõlvikuid, nachosid ja guacamolet, erinevaid juustusorte ja puuvilju. Traditsioonilised Mehhiko snäkid (kuna Lorena on sealt pärit). Ütleme nii, et kõhutäiteks oleks see piisanud, kuid jõulud on ju nuumamise aeg. Paari tunni pärast asusime pearoogade kallale – kalkun, sink, ahjukartulid ja salat riisiga. 

Kõik need söögid mitte ei tahtnud keelt alla viia, vaid viisidki. Kõhud vastu maad kui saabus magustoidu aeg – meie valmistatud trühvlid, nässu läinud kringel (mida kõik kiitsid) ja lisaks Pavlova tort. Kogu söömise protseduuri saatis pidev Baileyse joomine (minu lemmik), mistõttu olime umbes kella kuueks läbi kui lätirahad.

Aga ma juba unustasin õhtu tippsündmuse (vähemalt minu jaoks) – pinjata tagumise. Järjekordne Mehhiko traditsioon pidustuste ajal (paberist valmistatud ning dekoreeritud konteiner, millesse peidetud mänguasju ning maiustusi). Lorena oli valmistanud mitu pinjatat ning järgemööda asusime neid peksma. Nalja kui palju :)

Nägime ka päikest merre loojumas, kuid pildistamisega jäin vähe hiljaks...

Kas peale Lorena pidu läksime koju, et väheks jäänud unetunde tasa teha? No no no, kus siis sellega! Lisaks olime oodatud Tep`i juurde peole (ka töökaaslane, kelle juures tihti öiseid grillpidusid oleme korraldanud), kus ootas samuti lookas söögilaud. Ta oli oma naisega meile isegi väikesed kingitused valmistanud, nii armas :) Meie omalt poolt viisime Eestist kaasa toodud Vana Tallinna likööri.

Kui me lõpuks öösel koju jõudsime, siis me tõesti ägisesime. Isegi hommikul ärgates oli punnu veel ees. Niiet traditsioonilise jõuluaegse ülesöömise eest ei pääsenud me ka siin...

Peale jõulupidustusi olin mina see, kes hommikuses vahetuses tööle pidi minema. Hommikusest vahetusest sai ka õhtune, ehk teine jõulupüha (siinne Boxing Day) möödus 10h tööpäevana.

Nii need jõulud möödusid- töö, üks pidupäev ja taaskord töö. Aga ei ole hullu, jõulutunnet niikuinii ei olnud. Pealegi lisaraha on väga teretulnud, kuna oleme planeerinud paariks järgnevaks kuuks üksnes reisimist.

Reede tõi taaskord kaasa peo. Õhtu algas mul eestlaste juures (nad said väga ägeda mere ja linna vaatega maja) ning siis liikusime edasi linna baari. Ja muide see oli minu jaoks kogu siinolemise jooksul ESIMENE nädalavahetuse päev, mil ma lõpetasin töölt varem ning sain minna baari! Tavaliselt vabanen nädalavahetusel kl 1 öösel ning baarid selleks ajaks suletud... (See pani mind mõtlema- kas ma tulin siia tööle või elu nautima??) 

Öösel kui teised töökaaslased lõpetasid, läksime edasi kohalikku ööklubisse Vibe. See on kohutav koht tegelikult, aga linna ainuke klubi. Kuid seltskond ja muusika olid head :) Iirlasest kokk, kes alatihti köögis karjub, muutus jälle härdaks: "You know Estonia, you might think that Im an angry person, but Im not. Really." Ja nii ta seletas, et me ei tohiks tema karjumisi isiklikult võtta. No worries mate, ma pole kunagi selle pärast muretsenud.  

Aastavahetusel oli meil pubis mängimas 3 bändi, põhiesinejaks Evermore, väga tuntud bänd Perthist. Kuid kuna piletihind oli 130 taala (üle 100euro!!), siis paraku suurt tungi piletitele ei olnud. Ehk siis üks ebaõnnestunud õhtu. Kui kl 2 pubi suleti (jah, isegi aastavahetusel ei olda siin kaua lahti) asusime meie koristama ja vaikselt dringitama, et edasi peole minna. Üks kohalik poiss, kes meiega töötab, võttis meid oma sõbra majapeole kaasa. Meie saabumisel rahvast enam palju järgi polnud. Mängisime paaris pinksi (punktikaotamisel pidi lonksu võtma), osad piljardit, tegime shotte ning vedelesime basseinis. Suurt möllu just polnud, kuid tore siiski.

Ning nagu ikka, järgmisel hommikul Pikkuga varakult taas tööle... No see päev tundus küll kestvat kolme päeva jagu. Kanged kohvid ja palju rämpstoitu ei suutnud ka meie silmi õigesse asendisse nihutada ning tööisu tekitada. Oleks siis ainult meie baarileti taga sellised uimased kanad olnud, aga seda vist olid ka kokad köögis. Ühe lõuna kohti tuli liiga palju kaebusi (palju ootamist, väiksed portsud, kõrbenud liha v kala) ning tipnes sellega, et üks laud soovis raha tagasi, kuna söögis oli mingi putukas. Oioioi, mis karjumine läks lahti köögis. Managerid olid kohale kutsutud ja kokad taheti vallandada. Hoiatasin Pikkut ka, et kööki ei tasu lähiajal minna. Kuna mina olin sel päeval restorani pool, tundus mulle, et ka mina asjas süüdi, kuid ega tegelikult ei olnud..

Jamh, „It`s just been one of these days“.

Õhtusöögi ajal oli kokk endiselt endast väljas ning meeleolu mitte kõige elavam. 

Ahjaa, 1.jaanuari õhtul olin ka mina jälle paar tundi köögis (seda on varemgi juhtunud, et mind kokaabiks saadetakse), kuna kokkadel läks kiireks. Meisterdasin taaskord pitsasid (kaebusi ei tulnud nende üle, ausalt:).

 

Kui me lõpuks koju saime, võtsime Pikkuga kordamööda lõõgastavaid vanne.  Me tõesti vajasime seda.... 

Ning lõpuks on ka tuul tagasi tulnud ja majas taaskord õhk liigub. Saab taaskord normaalselt magada :)

Edu ja õnnestumisi uuel aastal, mu kallid! See tuleb parem ja toredam, olen kindel!  ;)