Kass on läinud ja hiirtel on pidu

Michael on läinud ning maja on ainult meie päralt. How good is that? Me armastame seda maja! Siin võiks elada 2 nädalat järjest ilma toast lahkumata ja igavust tundmata. Meil on jooksulint, tumba täis filme, xbox ja wii ning saame lindistada kõiki oma filme ja seriaale, mida õigel ajal nägema ei juhtu. Ja loomulikult  me diivanid, mis saab lamamisasendisse panna! Me pepud tunnevad end kui taevas ning hommikukohvi maitseb nendel juues 10x paremini. Kindlasti pakime need oma seljakotti kaasa.

Ja ma juba mainisin kord, et Pikkuga meil ei ole kunagi igav. Vabal päeval suudame end lõbustada kasvõi tagahoovis. Meie hundirattad, peapeal seiusd, tiritammed ja sillad:

Esmaspäeval oli meil firma jõulupidu, mille teemaks oli Whores and Pimps. Kõik managerid olid väga teemas sees, meie läksime vähe kergemat teed mööda. Tegime jõululoosi, niiet iga üks sai kuuse alt väikese pakikese. Korraldasime ka Pikkuga paar mängu. Aga peo juures oli kõige parem osa see, et meil oli open bar ehk joo kõike, mida hing ihaldab. Mina asusin kohe Baileys ja Kahlua kallale, ma lihtsalt jumaldan neid likööre! Esimesed 3 klaasi läksid vist 10 minutiga. Ning siis hakkasime katsetama muid kokteile. Kokkuvõtvalt sai segi joodud 10 erinevat likööri ja rummi, maitstud erinevaid õllesid ning viskisid. Üks manageridest valmistas mulle eriti hea joogi Frangelicost, aga selle retsepti ta mulle ei avaldanudki, pean selle ise välja nuputama...

Manager James (minu kingitud vööga) ja Pikku

Töökaaslased. Kohalik poiss Aiden ja Franz

Seega peol sai nalja, tantsu löödud ning mängitud - kõik tundsid end hästi ja seltskond muutus lähedasemaks :) Eriti üllatas mind Lorena - meie 1 manageridest. Tööl on ta alati väga nõudlik ning vaoshoitud ning peol lõi temas välja õige mehhiko temperament. Videos on ta ühe "ilusa" põllega. Kurikuulus gangnam style:



Mõned pildid veel meie kollektiivist:

Austraalia on totter oma erinevate seadustega. Nt üks seadus, et baaris ei tohi isegi töötajad viibida üle teatud kellaaja. Seega pidime umbes kella 3 ajal platsi tühjaks lööma. Mis edasi...? Pikku ja Marili: "Hey guys, we have a free house, let`s go to our place!" Eiiiii, miks seda vaja oli?
Osad jalutades, ülejäänud 10 ühte autosse, kaasa joogid (1 kast õlle suudeti muidugi enne autosse jõudmist maha pillata ning millest terveks jäi 3 pudelit) ja suund meie juurde. Ülejäänud suutsid inimeseks jääda, kuid iirlasest kokk läks hulluks - lammutas me kuuske ja räuskas nagu siga aia vahel. Joogid põrandal, suitsukonid murul - hommikuks nägi me maja välja nagu sõjatsoon. Ning lisaks igas toas magas keegi. Käisin mööda maja ning ärevusega avasin uksi nagu šokolaadi kalendril, et kes sealt nüüd välja tuleb :D
Mina olin see, kes pidi kl 11 tööle minema, see päästis mind kodu koristamisest. Aga tööl ootas ees eelmise õhtu segadus.. Niiet koristada sain siiski...

Iirlane Paddy ei ole järgmisel korral enam peole kutsutud :D

Nädalasees lahkusid ka Perthi poisid, kes olid Geraldtonis u 4 nädalat tööasjus. Muidugi ma kahtlen nende töö tegemises veidi, paistis rohkem nagu oleksid puhkusel - neil oli pidu 7 päeva nädalas. Kuna nad veetsid enamik õhtuid meie baaris dringitades, oli harjumatu kui neid ükspäev enam ei olnud... Sel ajal kui nad siin olid, andis üks poiss mulle oma hotelli toakaardi, niiet sain sealset basseini kasutada vabal ajal. Eriti hea oli see, et hotell oli täpselt pubi kõrval ning oli koht, kus oma pausid mööda saata :) Lahkumiskingiks saime neilt puldi hotelli autoväravate avamiseks, ehk õnnestub sellega basseini äärde hiilida. Suure jutuga nagu aussid ikka, lubasid nad kõik öömaja pakkuda kui taas Perthi jõuame.  
Jamh, nendega oli tore, isegi liiga tore.. Üks neist otsustas lahkudes kaasa võtta ka killukese mu südamest (aga hästi väikese murdosa:)
Kurtsin Pikkule, et ma olen varsti südametu inimene ega hooli kellestki, sest koguaeg peab lähedasemaks saanud inimesi ära saatma.. Suvel Eestis Ermo mind selle eest hoiatas ka, nüüd saan aru, mida ta mõtles...
Aga pole hullu, mul on Pikku ja igav meil ei hakka :) Meilgi ainult 3 nädalat siin jäänud ja siis pakime kotid ning asume trippima -ees ootab põhja Austraalia vallutamine.

Järgnevad 2 nädalat me töötame palju, niiet minust ei pruugi midagi kuulda. Õnneks on  25. dets pubi kinni, saab vähemalt ühe õhtu jõule "nautida". Sel päeval oleme kutsutud Lorena (manager) poole õhtusöögile, ma usun et see saab väga tore olema. Minu ülesandeks jäi magusa küpsetamine. Otsustasin teha kringli ja trühvleid. Laupäeva hommiku veetsin poodides vajalikke koostisosi ostes ning süda jättis löögi vahele kui kassas arvet kuulsin. 100 taala?? Pardon me, kas te panite mulle topelt summad? Jah, elu on siin kallis, väga kallis...


Igatahes kaunist ja lumist jõuluaeg teile, mu kallid... Jõulurahu teie südamesse ning loodan, et jõuluööl täituvad teie salajased unistused!

Homevideo 04

(Koduvideod 01, 02 ja 03 tulevad väikese hilinemisega)

Pikku: "Selline tunne on nagu ehiks jaanipäevaks kuuske"

Ma olen blogi pidamisega väga laisaks muutunud. Palju tegemist koguaeg, et pole aega arvutit avadagi...

Aga ega teid ei huvitagi 24/7 sündmused, niiet anna kiire ülevaate toimunust..

Mis siis muutunud on ?

Eelmisel laupäeval käisin vanaisaga garage sale´l (ehk eesti keeles inimeste kodudes, kes müüsid, igast jama, mida nad enam ei vaja). Seda korraldavad väga paljud igal laupäeval ja pühapäeval. Lehte pannakse kuulutus, mis päeval toimub ning oma aadress. Ja nii hakkavadki inimesed juba hommikul kl 7-8 neid külastama ja ostma asju, mida nad tegelikult ise ka ei vaja. Tüüpiline näide sellest on meie vanaisa. Tal endal garaaž igast manti täis, aga alati tuleb koju millegi uuega, mis kunagi kasutust ei leia. Kuna minu seljakott palju ei mahuta, siis leppisin üksnes väikese mahuliste asjadega – ehtepuu, kosmeetikakott ja Body Shop kreemidega. 

Samal hommikul käisime ka farmers marketil, kus müüakse omakasvatatud puu- ja köögivilju ning muid kodus valmistatud palasid. Ei lahkunud meiegi ilma puuviljadeta ega värskelt pressitud mahlata. Mõnuuuus!

 

Nüüdseks oleme vanaisa majast tagasi Michaeli juures (kelle juurde tulime algul kui Geraldtoni saabusime, aga kolisime ju 3ks nädalaks välja, sest tal tuli pruut külla). Eelmisel korral jagasime Pikkuga suurt magamistuba, kuid nüüd meil eraldi väikesed toad maja teises otsas. Taaskord harjumata magada üksinda toas, aga vahelduseks on mõnus. Loomulikult on liikumine siit meil ka igati lihtsam, sest asukoht töökohale ja linnale on palju lähemal. Ning ei jäta taaskord mainimata, et see maja on ju niiiii ilus!

Ahjaa, Pikku tegi paar pilti ka vanaisa kodust...

Töölt lahkusid taaskord paar toredat inimest, iirlased Darren ja Ash, kes vajasid samuti kiirelt farmipäevi. Kurb, kuid nii see on – ühed lähevad ja teised tulevad...

Pikku lohutab mind alati: „Ära muretse, tulevad uued ja paremad!“

No vist isegi nii on... Oleme headeks sõpradeks saanud Perthi poistega, kes viibivad siin ajutiselt tööasjus. Nad elavad meie pubi kõrval hotellis ja käivad tihti meie juures piljardit mängimas ja napsutamas. Igal nädalal lisandub neile keegi uus, kes teab meid juba enne kui meie nendega kohtume. Nimelt viimane poiss, kes neile lisandus, küsis minult kui teda teenindasin: „Hi. You are the Estonian girl who knows Zac, yes? I've heard a lot about you...“

Tööga on lood nii, et väga palju tunde endiselt me pubist ei saa, umbes 30 ringi. Olen paar korda asendanud teisi töötajaid meie firmas, kes haigestunud. Ehk olen olnud köögiabiline ja alkoholi poes müüa. Multifunktisonaalsus tuleb ehk teinekord kasuks. 
Köögis oli päris tore – kokad räägivad lollusi, kuulad valjult muusikat ning paned kõrvataha paar head kokkamisnippi. :)

Aga bottleshopis oli vähe keerulisem. Ma ei ole ju väga pädev siinsete alkoholi markidega. Oleks siis nii, et inimesed ise riiulilt võtavad oma joogi ja tulevad ainult maksma. Eieiei... Siin on tavaline, et bottleshopid on drive thru (ehk inimesed sõidavad oma autodega sisse, teenindaja läheb akna juurde ja küsib tellimuse). Nii mugavad aussid ongi.. :S Õnneks õlledega olen sinapeal tänu pubi tööle. Kuid on palju veine, mida ma ei tea. Siis käin mööda riiuleid ja otsin nagu tola:S Aga õnneks on kliendid väga mõistvad ning juhendavad kui päris hätta jään..

Arvan, et taaskord peaaegu pooled küsisid, kust ma pärit, mis ja kaua siin. Oeh, mu vastus tuleb nagu lindilt juba. Üks poiss naases hiljem uuesti ning ütles, et kui mul vahel tahtmist, midagi ettevõtta, et ainult helistaks. No üpris tavaline siin juba. Mu telefon on numbreid täis, millele ma vist kunagi ei helista.

Aga Michaeli kaudu saime tööd ka catering firmas, mis on pakub päris head tunnipalka. Niiet jälle keegi kuskil üleval õnnistab meid :) Pikku on seal firmas juba 2 tööotsa teinud, mina ühe (eile). Ja see üks kukkus ka välja nii, et suutsin leida põrandalt selle ühe ainsa koha, kuhu üks teine töötaja eelnevalt suutis kastet maha valada. Mis te arvate mis juhtus? Tagajärg oli kandikutäie veiniklaaside purunemine :D Ei puudnud palju, et oleksin sussid täielikult taeva poole visanud ja selili lennanud.. See oleks komöödia olnud!

Vabad päevad mööduvad endiselt rannas. Lõpuks saime ka surfamas käidud. Seekord polnud meil ülikondi seljas, vaid oma surfisärgid, mis juba ammu Perthist soetasime. Aga pidev püsti ajamine laual tekitas korralikke sinikaid, niiet järgmine kord plaan siiski wetsuit laenutada. Õhtuks olime parajad vähid ka, kuna kreem vees ju väga ei püsi. See on esimene kord, kui siin olles ära põlesime. Tavaliselt me oleme kreemitamisega väga hoolsad.

Olge paid seal kaugel!