Jälle minek

Selle postituse sain ma loomulikult kaks korda kirjutada. Kõik oli valmis, aga kaduma ta läks. Uus katse.

Pakkimine oli taaskord kohutav. Isegi hullem kui 2 aastat tagasi, sest üritasin seekord vähem asju kaasa võtta, ent kott sai ääreni täis. Hispaania õpetas, et 3 tossu paariga ei ole midagi peale hakata, seega asendasin need sujuvalt kontsakingadega. Aga viin, Vana Tallinn ja Kalevi kommid - need ju kohustuslikud! Kohvri asemel on mul seekord hoopis seljakott. Kingakesed jalas ning 65l kompsu seljas - sellisena võib mind kohata kängurute vahel ekslemas.

Lennujaama tulid jällegi sõbrad ja pere ära saatma. Oma naiskadelt saime Pikkuga kingituseks kaasa albumi ühispiltidest, mida täiendasaid head mõtteterad (meil on üheskoos tõesti vahva olnud). Pisar tuli silma küll - kurb on nii toredaid ja häid inimesi endast maha jätta. Aga ei ole hullu, peagi tagasi.

Arvan, et sobime Pikkuga reisikaaslasteks väga hästi. Kaks tuulepead, kes suudavad teha kõik selle nimel, et viperdused meid rännakul saadaks. Pikku on ennast alati iseloomustanud kui sita magnetina :)

Äpardus nr 1- valele lennukile minek juba Tallinna lennujaamas. Õnneks väravates viga märgati ning viisakalt suunati meid paar väravat edasi.
Äpardus nr 2 - suutsime Helsinki lennujaamas turvatsoonist välja ekselda. Pidime taaskord võtma vööd puusalt, arvutid ja vedelikud kotist ning läbima turvaväravad. Pikku: "Kui me juba siin ära eksime, mida me siis Hong Kongis peale hakkame?"
Äpardus nr 3 - Pikku arvuti lakkas töötamast. Tehnika ei ole tema parim sõber. 

"Sellel lennul joon ma küll oma arvuti tööle tagasi!"

Ent ta ei pidanud nii kaua ootama, mulle oli see piisav põhjus, et minna tax freese ja otsida riiulilt üks vahva reisikaaslane. Hr Prantslase eest makstes müüjanna uuris meie sihtpunkti kohta ning ütles, et peame selle enne Perthi jõudmist ära jooma, vastasel korral võetakse ära. Seepeale tegin mina suured silmad: "Pff, no problem with that!"

Siis algas see pikk-pikk lend. Meie airbus oli tõesti suur (pikad pingiread nagu USA filmides) ning võrreldes nt Ryanairiga lausa luksus oma meelelahutus keskusega (filmide, muusika, mängude, uudistega, lennuradari jms - igavusele ruumi ei jäänud). Õhtusöögi kõrvale palusime mahla ja kõige muuseas ka "...and a glass of wine, please". Kui juba, siis juba...

Üks vahva kaasreisija

Ent peale paari tundi hakkas olukord muutuma väheke ebamugavamaks. Liiga väsinud, et filmi jälgida, liiga ebamugav, et magada. Kann jäi ligi 10h pikkusest lennust päris kangeks.

Hommikusöök tegi meele erksamaks ning lõpuks algas maandumine Hong Kongi. Hea soe õhk (30C) tervitas meid kohe lennukilt maha astudes. Paraku linna me ei näinud, lendude vahe oli liialt lühike ekskursioonile minemiseks. Lennujaama akendest nägime üksnes lähedal paiknevaid ning sudusse mattuvaid pilvelõhkujaid ja mägede kontuure. 

Kiire internetis käik, et kodustele elumärke anda ning suundusime lõunasöögile. Pidasime kohustuslikult siin olles üks korralik ports nuudleid ära süüa.

Äpardus nr 4 - suutsime valida menüü kõige vürtsikama toidu. Silmist jooksid pisarad ning suust purskas tuld. Kuid allaandjad me ju ei ole!

Lõpuks õnnestus heita horisontaali ja seda alles peale 30h. Milline tunne!

Suundume oma viimasele lennule nüüd. Ei suuda enam ära oodata maailma kukla poolele jõudmist. Kuid tekkis kü'simus, kuidas me tõepoolest siin õige lennu üles leiame?

Taaskohtumiseni Perthis!