Down under

Kohal me oleme - Austraalia päikeseliseima osariigi pealinnas Perthis. 

Tolli ja turvakontrolli läbimine võttis tükk aega. Lennujaamast välja saades ootas meid ees väga unise näoga Märt - onupoeg, keda polnud ligi 2,5aastat näinud. Vaeseke pidi meie pärast väga vara üles ärkama, lisaks tund aega ootama ja isegi tööle hiljaks jääma. Kuid paar kg Kalevi šokolaadi ning vürtsikilu oli piisav motivatsioon. 

Ta viis meid hosteli, kus paar tundi ootasime, et teha check in. Sisustasime selle aja basseini ääres päikese käes hommikusööki nautides.

Peale tuppa kolimist ja värskendamist läksime kohe linna, et korda ajada vajalikud dokumendid. Leidsime kõik officed üles, lõunatasime ning kolasime veidi poodides. Õhtul saime uuesti Märdiga kokky ning edastasime "tasu" hommikuse küüdi eest ja tegi meile väikese linnatiiru.

Järgnevad paar päeva kulusid samuti asjaajamisega. Hüppasime läbi tööbüroodest, tutvusime linnaga ning ostsime Pikkule uue arvuti. Kohtasin mitmel korral tänaval kodukandi tuttavat ning jutustasime ja jagasime emotsioone.

Reedel tuli Mikk (maailmarändurist kursavend) lähedal asuvast farmist linna. Kuna kõik hostelid on praegusel hooajal fully booked, ei õnnestunud tal leida ühtegi voodikohta ja me smuugeldasime ta oma tuppa (naistetuppa!), kus oli vaba voodi.

Samal õhtul sai lõpuks peole mindud. Oeh, sellega oli omaette lugu... 

Läksime poodi kurikuulsa guuni järele (odavad 4l pakiveinid), mille valik oli üpris keeruline. Otsus langes valgele veinile, millel oli soodushind kui osta 2pk. 

Marili: "Pikku, võtame selle sooduspakkumise, meile jagub siis terveks nädalavahetuseks!" 

Ja nii me jalutasimegi poest välja 8l!!!! veiniga.

Basseini ääres on iga õhtu melu ning sinna läksime meiegi Pikku, Miku ja 2 inglise tüdrukuga guuni lahendama. 

Pikku: "Sellel veinil pole alkoholi maitsetki, jooks nagu vett. Näe, ongi ainult 9% alkoholi". 

Need olid liiga ennatlikud sõnad...

Võtsime suuna klubisse.

Katki läksid :(

See oli esimene kord minule jääda klubi ukse taha:
1. Inglise tüdrukule Nickyle öeldi "You cant get in without a passport"
2. Mikule "Sorry, mate, but you cant get in with the flipflops"
3. Mulle "Sorry, you are too wasted to get in"

Mul loomulikult oli vaja enne kaamera ees näpud püsti visata ja loll nägu ette teha, pole ime et sisse ei lastud. Ainuke, kellele tempel käele pandi, oli Pikku.

Tuli otsida järgmine koht. Mul ei ole õrna aimu kuidas, aga astusime sisse hosteli, mille allkorrusel oli disko. Me Pikkuga pidasime seda loomulikult klubiks. Tegime tantsu ja lõbus oli olla. Suundudes wc-d otsima, imestasin, miks klubis toad on. Mõtlesin, et ehk teiselool maakera nii ongi ega pööranud sellele rohkem tähelepanu. Tõehetk saabus u 10min hiljem kui 2 tarka läksid joogi järele: "Girls, sorry, but you cant buy any alcohol from here. Its a reception desk." 

Meie imestus: "Really???"

Kuskilt ilmusid 2 noormeest ja ütlesid, et neil on veini. Muidugi suundusime nende järel ühte korterisse "klubi" lähedal ja jätsime Miku ja Nicky maha. Trimpasime veini ning enamuse ajast kuulasime, kuidas üks kiitles oma kallite riidebrändidega. Üks hetk suutsin ma oma klaasi ümber ajada ja poiss hakkas räuskama: "Girl!! these are my 2000€ prada shoes!" Ooops... but didnt care.

Peale korterist ära tulekut leidsime vesipiibu baari, kuid hind tundus liiga ulmeline ning isegi Pikku suure kauplemise peale ei antud rohkem kui 5$ alla (hommikul oli väga hea meel, et asi õnneks ei läinud). 

Algas kodutee otsimine... Ma ei tea, kuidas, aga hosteli me ühes tükis saabusime. Hommikul Mikk mainis, et North Bridge linnaosa on vägistamise poolest ohtlik (hea oli seda alles hommikul teada saada).

Orienteerumisega on meil muidu head lood seni kuni Pikku kaarti ei loe. Andsin talle maailmameistri tiitli kaardilugemise mitteoskamises, ta ei taju üldse seda asja :)

Laupäeva hommikul suundusime meie 3 eestlast ja 2 inglise tüdrukut randa. Kohe kui ookeani nägin, oli eelmisest õhtust tingitud halb enesetunne pühitud. 30spf peale ja nautisime nii kuidas võimalik. Ning laineid (pildil paraku ei ole näha), mis olid mitmeid kordi üle pea, polnud ma varem tunda saanud. Kõik olekski super olnud kui ma iga vetika pärast poleks paanikas olnud, et äkki hai (mõni päev tagasi oli seal samas Scarborough beachil üks 4m ringi ekselnud).

Õhtul basseini ääres drinking games ja palju nalja.

Pühapäeval rentisime jalgrattad ja tegime turistika. Käisime ära Kings Parkis, mis on u 400he suurune loodusliku metsa ja metsikute lilledega park ning botaanika aed. Inimesed lesisid päikese käes, grillisid, pidasid pikniku ning mängisid. Platvormidelt avanes imeline vaade linnale ja Swani jõele, mis on saanud oma nime siin leiduvate mustade luikede järgi.

Minu linn

Järgmine sihtpunkt - Heirrison Island, kus pidavat olema vallabid. Kuid kuumuse tõttu nad päeval magavad ja suureks pettumuseks neid näha ei õnnestunud.

Mikk pakkis asjad ja lahkus rongiga tagasi oma farmi (läks õnneks, et teda ei tabatud siin hostelis salaja ööbimast).

PS! 4 päeva jooksul pole näinud ei delfiine, kängurusid ega haisid. :(

Uuel nädalal uued tegemised!