Hiltoni Hotellist maale lehmade ja madude keskele

Uus Meremaalt naasedes oli mul nädal enne kui Pikku idarannikule tagasi jõudis. 

Sõber Dalbyst, kellega hiljuti veetsin nädala Brisbanes ja Gold Coastil, tuli lennujaama ilusti vastu ja peatusime ööks Gold Coastil hotellis. Selle story highlight oli kui õhtul tänaval jalutades juhuslikult endist koolikaaslast Haapsalust kohtasin, kes samal hommikul oli Austraalia jõudnud. (Pille-Riin, oli tore sind näha)

Ülejäänud nädala plaan nägi ette sõitu Macka kodukanti Hunter Valleysse – maapiirkond umbes 6-7h sõidu kaugusel. Teisisõnu võtsin suuna tagasi alla Sydneysse. Ta vist arvas, et järgmise kuu jooksul ei saa mul autosõidust küllalt.... 

Kuna poiss on suur jahifänn, tulid meile kaassõitjateks tema 3 suurt jahikoera. Oh what a drive! 

Ega tavaliselt nad nii luksuslikult ei sõida, vaid peavad leppima puurisolemisega auto kastis. Kordamööda üritasid nad esiistmele sülle tulla või lihtsalt ülbusest oma pead su õlal toetada. Kogu tralli juurde käis ohtralt karvu ja puuksutamist.

Sõit stiilselt

Nädal Macka pere ja sõprade keskel tõi koduigatsust veidi tagasi... Aga kui see vahele jätta siis ülejäänud osa oli super: väikesed matkad, mootorratta sõidud, ratsutamisretked, grilliõhtud ja bullride. Järjekordne nädal puhkus puhkusest :)

Mootoratta selga, üle karjamaade ja mägede suunas valdusi üle vaatama. Mäest üles matkates paanitsesin madude pärast. Vastuseks sain: „Ära muretse, mägedes pole neid.“  

Allaminnes ma nägin kivide vahel ühte ussibeebit ning hakkasin paanikas alla jooksma. Lugu lõppes sellega, et kivid libisesid ja sain mõned meetrid tagumikul laskuda. Ai – see oli ausalt päris valus. Minult isegi ei küsitud, kas olen korras vaid valati naeruga üle.  Thanks mate.

Nagu mul lauatamisest sinikaid vähe oleks.

Matk lõppes sellega, et koduteel oleksime suurest umbes meetrisest maost üle sõitnud. Süda jättis löögid vahele, pisarad tulid silma ning juht sai tunda mu küüsi ribide vahel. Tegin hirmsat paanikat, sest ta ju ütles mulle, et siin pole madusid. Loomulikult leidis võimaluse ennast õigustada: „Nah I just said there`s any in the hills. “ Karjamaadest ei olevat juttu olnud. Grrrrh!

Ratsutamaskäik oli samuti üpris ekstreemne (as well as romantic:). Karjade vahelt üle ojade teisel pool olevatesse mägedesse. Mõnel korral kaotasin hobuse üle kontrolli ning sain põõsastikes seigeldes uued marrastused (Hunter Valleyst lahkudes nägin välja nagu oleks pääsenud lahinguväljalt).

The best mate is iPhone

Minu ustav ratsu

Vaade ülevalt oli ilus, kuid järskudest nõlvadest alla tulek mõjutas järjekordselt südamelöögi sagedust. Pidi korralikult pingutama, et ennast seljas hoida ning hobust ohjas. Sama olukord lõpusirgel kui kiire galoppiga künkast üles pidi minema. Ehk adrenaliini rohkem kui dollari eest.

Tagasi Dalbysse sõitmiseks saime parandusest tema auto tagasi. Kuid seltskond oli kirjum: 3 koera asemel 5 koera + paat. Thank god, et enam salongi nendega jagama ei pidanud.  

Austraalias on tavaline, et inimestel maapiirkonnas on 4-veoline kastiga auto ehk ute [juut]

Poisiga hüvasti jäetud ning maanteedel põrutamas. 

Roadtripi saagadest peatselt!