(Kats, pealkirjas ma ei viita su kaasale:)
Peale nädalast tööotsingut saime endale u 2-nädalase tööotsa enam-vähem samas regioonis. Tegemist taaskord puuvillaga. Töö on mitukümmend korda nürim, kuid ei saa väga valiv praegu olla. Kui sellest tööst teha video, siis võtaks selle valmistamine umbes 10 sekundit.
Meie töö: käia valge kepikesega mööda põldu ning lugeda maha lõigatud puuvilla põõsaste oksi. Tegemist vist mingisuguse testpõlluga, kus katsetatakse erinevaid kemikaale ning meie ülesanne ära lugeda tervete põõsaste oskad. Ja ongi kogu kohustus. 8h päevas vantsime neljakesi reas (iga ühel oma vagu) ühest põllu otsast teise, loetleme taimi ning kirjutame iga bloki lõpus paberile, palju me kokku saime :D
See töö väärib kindlasti kõige naeruväärema töö tiitlit!
Elamiskoha saamine oli omaette komöödia. Kuna oleme sisemaal, siis hosteleid siin ei leidu, vaid üksnes hotellid või motellid, mis backpackerile natuke kulukad. Seega oli mõte, et otsime mingi kohaliku, kes rendiks meile toa. Töökoha lähedal olevas asulas astusime sisse poodi ja küsisime tädilt, kas teab kedagi, kes annaks tuba üürile. Paraku ei teadnud ning võtsime suuna hotelli. Sinna sõidul märkas Pikku trepil istuvaid noori, peatas auto ja läks küsima, äkki nemad teavad kedagi. Mina ei julgenud autost välja minna ja jäin ootama kuni naaseb :D Tüdrukud vastasid Pikkule: "Kõrval maja poiss äkki saab aidata." Pikku läks kõrvalmaja ukse taha ning naases väga kaltsaka välimusega ja vindise meesterahvaga, kes oli natuke jahmunud, et üks blond tütarlaps ta uksele koputas ja öömaja küsis :D Nad naasesid auto juurde ja siis oli minu kord ehmuda! EIIIIIII! Temaga ma küll ühes majas ööbida ei taha. Viisakusest küsisime tuba näha ja tabas veel suurem ehmatus. VÄGA räpane ja sassis maja, kuhu ei julgeks isegi kotti põrandale panna. Me põhimõtteliselt jooksime majast välja auto suunas ja võtsime tee hotelli :D
Järgmise päeva hommikul vihma sadas ning tööpäev jäi ära. Kasutasime päeva, et leida kuidagi tuba järgnevaks paariks nädalaks. Internetist leidsin kuulutuse, helistasin ja noormees ütles, et jah võib küll meile paariks nädalaks tuba rentida. Asjad kärmelt kokku ja hakkasime sõitma lähedal asuvasse linna. Poolel teel võtan kotist telefoni välja ja sõnum: "Vabandust tüdrukud, kuid ma siiski ei saa teile tuba rentida. Vajan kedagi pikemaks perioodiks!" Oh shit, mis nüüd teeme, hotellist juba tulema tuldud ning poolel teel. Helistasin poisile tagasi ja küsisin, et äkki leidub kellelgi tema tuttavatel tuba. Poiss lubas uurida.
Otsustasime, et siia teeäärde ootama ei ole mõtet jääda ning sõitsime siiski linna kohale. Päeva veetsime ostukeskuses ringi kakerdades, ning autos filmi vaadates. Naersime enda üle, et tõelised kodutud/mustlased :D
Aga läks õnneks! Õhtul saimegi kokku selle poisi sõbraga, kes pakkus lahkesti meile ühte tuba tema majas. Poisil endalgi häda pole ning tal samad hobid nagu meil, niiet siin võib täitsa tore olla :)
Me oleme visad ja ei jäta enne kui oleme saanud, mis tahame!
No comments:
Post a Comment