Visadus viib sihile

(Kats, pealkirjas ma ei viita su kaasale:)

Peale nädalast tööotsingut saime endale u 2-nädalase tööotsa enam-vähem samas regioonis. Tegemist taaskord puuvillaga. Töö on mitukümmend korda nürim, kuid ei saa väga valiv praegu olla. Kui sellest tööst teha video, siis võtaks selle valmistamine umbes 10 sekundit. 

Meie töö: käia valge kepikesega mööda põldu ning lugeda maha lõigatud puuvilla põõsaste oksi. Tegemist vist mingisuguse testpõlluga, kus katsetatakse erinevaid kemikaale ning meie ülesanne ära lugeda tervete põõsaste oskad. Ja ongi kogu kohustus. 8h päevas vantsime neljakesi reas (iga ühel oma vagu) ühest põllu otsast teise, loetleme taimi ning kirjutame iga bloki lõpus paberile, palju me kokku saime :D 

See töö väärib kindlasti kõige naeruväärema töö tiitlit!

Elamiskoha saamine oli omaette komöödia. Kuna oleme sisemaal, siis hosteleid siin ei leidu, vaid üksnes hotellid või motellid, mis backpackerile natuke kulukad. Seega oli mõte, et otsime mingi kohaliku, kes rendiks meile toa. Töökoha lähedal olevas asulas astusime sisse poodi ja küsisime tädilt, kas teab kedagi, kes annaks tuba üürile. Paraku ei teadnud ning võtsime suuna hotelli. Sinna sõidul märkas Pikku trepil istuvaid noori, peatas auto ja läks küsima, äkki nemad teavad kedagi. Mina ei julgenud autost välja minna ja jäin ootama kuni naaseb :D Tüdrukud vastasid Pikkule: "Kõrval maja poiss äkki saab aidata." Pikku läks kõrvalmaja ukse taha ning naases väga kaltsaka välimusega ja vindise meesterahvaga, kes oli natuke jahmunud, et üks blond tütarlaps ta uksele koputas ja öömaja küsis :D Nad naasesid auto juurde ja siis oli minu kord ehmuda! EIIIIIII! Temaga ma küll ühes majas ööbida ei taha. Viisakusest küsisime tuba näha ja tabas veel suurem ehmatus. VÄGA räpane ja sassis maja, kuhu ei julgeks isegi kotti põrandale panna. Me põhimõtteliselt jooksime majast välja auto suunas ja võtsime tee hotelli :D

Järgmise päeva hommikul vihma sadas ning tööpäev jäi ära. Kasutasime päeva, et leida kuidagi tuba järgnevaks paariks nädalaks. Internetist leidsin kuulutuse, helistasin ja noormees ütles, et jah võib küll meile paariks nädalaks tuba rentida. Asjad kärmelt kokku ja hakkasime sõitma lähedal asuvasse linna. Poolel teel võtan kotist telefoni välja ja sõnum: "Vabandust tüdrukud, kuid ma siiski ei saa teile tuba rentida. Vajan kedagi pikemaks perioodiks!" Oh shit, mis nüüd teeme, hotellist juba tulema tuldud ning poolel teel. Helistasin poisile tagasi ja küsisin, et äkki leidub kellelgi tema tuttavatel tuba. Poiss lubas uurida. 

Otsustasime, et siia teeäärde ootama ei ole mõtet jääda ning sõitsime siiski linna kohale. Päeva veetsime ostukeskuses ringi kakerdades, ning autos filmi vaadates. Naersime enda üle, et tõelised kodutud/mustlased :D 

Aga läks õnneks! Õhtul saimegi kokku selle poisi sõbraga, kes pakkus lahkesti meile ühte tuba tema majas. Poisil endalgi häda pole ning tal samad hobid nagu meil, niiet siin võib täitsa tore olla :)

Me oleme visad ja ei jäta enne kui oleme saanud, mis tahame!

Pill tuleb pika ilu peale

Kõik ongi seni liiga hästi läinud, nüüd väheke traumat.

Farmielu algas lõbusalt - tööotsa saime lihtsalt tänu Teelele, kes töötas samas farmis eelmisel aastal, soetasime endale uusi ja soojasid riideid, varusime ohtralt sööki maal ellu jäämiseks ning tankisime oma uue neljarattalise sõbra nii gaasi kui kütust täis ning sõit outbacki võis alata.

Teele ja Marget hirmutasid meid enne farmi jõudmist: hommikud on nii külmad, et teki alt välja ei taha tulla; elamistingimused kasinad ning eraldatus muust maailmast. 
Oeh, kas tõesti?? 
No mis teha - võtsime otsuse, et tuleme teeme seda puuvilla korjamist mõnda aega, mis see siis ära ei ole (raha oli vaja ning farmipäevadega kiire).

Kohale jõudes tabas meid meeldiv üllatus - pererahvas väga sõbralik, valmis oli seatud hubane tuba kahe voodiga peamajas (tegeliku bossi äia-ämma kodus), omaette vannituba ning õhtusöökki juba ahjus valmimas. Inglise tüdruk Stephy, kellega koos tööle hakkasime, jättis otsemaid väga hea mulje. Kõik palju parem kui ootasime ja lootsime (paremad tingimused kui Teelel eelmisel aastal). Isegi koristaja käis me tube koristamas - farmielu või mis. Teele lause selle peale: "No kurat! Saada teid kustahes, kuid ikka veab teil. Kadedaks teeb kohe."

Esimesed paar päeva tegime üldisi abistavaid töid farmis, kuna puuvilla korjamisega läks veel aega. Üllatusime, et farmis oli ees veel 2 eestlast (ülla-ülla, aga Pikku käis selle poisiga isegi samas koolis), kuid nemad jäid tegema neid üldisi farmitöid, mitte ei tulnud meiega puuvilla korjama. Oh, kuidas me ootasime, et saaks juba hakata oma tööga tegelema, sest need üldised tööd olid nürid (vahel vedasid mutrit mutri haaval ühest kuuri otsast teise) ning nii palju ootamist ja passimist, mis meid ära tüütas. Aga lõbu pakkus igasuguste erinevate masinatega sõitmine - alates ATV-dest kuni suure veokini välja. Jap, ma arvan, et võin ametlikult traktori ning rekkaload ära teha küll!

Tutvusime manager Brianiga, kelle juhendamisel hakkasime cottonit korjama. Teele ütles, et muidu okei vana, kuid võib vahel perverseid nalju teha. No me võime ju ka, seega pole probleem. Jättis ka meile täitsa mõistliku vanamehe mulje. Ning kohtasime ka Nicki ehk päris bossi, kes elab ise teises talus - väga lõbus ja sõbralik neljakümnendates meesterahvas.

Puuvilla saaga algas. Esimesed paar päeva olid masinad kõik järgemööda rikkis. Jälle ootamist ja tühja passimist kui palju. Kuid umbes kolmandal päeval hakkas töö sujuma. Minu ja Pikku töö sisust annab üleaate järgmine klipp (andestust kehva kvaliteedi pärast):

Päev päeva järel läksid suhted manageriga järjest hullemaks. Ta ei osanud normaalse inimese kombel üldse rääkida, vaid karjus, sõimas ja närvitses. Absoluutselt ei lubanud, et tööga kaasneks miski lõbu, nt raadiosaatjates AINULT tööjutud (2 nalja 2 päeva jooksul tegin ning sain korralikult vastu pead hiljem). Põhilise viha valas minu ja inglise tüdruku peale, sest meie sõitsime nn selliste tähtsate masinatega. Töötasime koguaeg pinge all ning kartsime kui nägime teda lähenemas. Aga tema viga oligi, et ta ei osanud anda käsklusi piisavalt selgelt, mistõttu oli temast alati raske arusaada. Ja tagajärjeks oli hirmus sõim. Muidu me midagi valesti ei teinud (va ühel korral kui Stephy mind oma korjajaga väheke rammis, kuid õnneks saadi masin korda paari tunniga). 
Ühel päeval sain nii suure sõimu osaliseks, et puhkesin nutma. Oleks siis, et kuskile otsa sõitsin või midagi ära lõhkusin, aga ei... (Peaaegu  lihtsalt.) No ausalt, see oli teine kord mu elus, mil keegi nii valjult karjus mu pihta. (Esmakordne võimalus oli koolidirektoril aastaid tagasi.) Mõtlesin endamisi, et nii küll käituda endaga ei lase ning lähen siit töölt ära. Päeva jooksul rahunesin maha (sellele aitas kaasa õhtuse peole mineku plaan) ning otsustasin, et ehk suudan siiski umbes kuu jagu taolist käitumist kannatada.

Kuid peale seda intsidentsi ma ei suutnud enam managerile ilusat nägu teha. Ma jäin temaga rääkides väga napisõnaliseks, aga täitsin kõik käsud ja ei kobisenud vastu nagu Stephy julges. 
Kuid managerile minu hoiak vist ei meeldinud. Paari päeva pärast ilmus ta varahommikul meie ukse taha, küsis töötundide lehed ning teatas: "Tüdrukud, teie jaoks on töö lõppenud!" Pikkuga mõlemad unised ja algul ei saanud aru, mida mõtles selle all. Ühe lausega tõi välja lollid põhjendused ning nii jäigi. Natuke oli see isegi kergendus (ma olin tõsiselt traumeeritud manageri käitumisest), kuid rohkem peavalu ja stress uue koha leidmiseks.  

Stephy korjamismasin

Pikku press

Mina ja minu Boll Buggy

Headel päevadel oli John Deer 8220, enamasti sõitsin vanema kärakaga

Nüüd me siis olemegi töötud...taaskord. Kuid esimest korda vallandatud (loodetavasti ka viimast). Uue töökoha leidmiseks on tehtud rohkem kui tuhat kõne: kõik tuttavad on tööle pandud ning kõik agentuurid vist teavad ka, et 2 Eesti tüdrukut otsivad meeleheitlikult farmitööd :D

Meeleolu natuke nukker, sest vallandamine lõi igasugused plaanid laiali. Lisaks olid meil ju elamistingimused ja palk head. Aga no me oleme sihikindlad, küll peagi midagi paremat leiame :)  

Pikku lohutus: "Et edasi minna, tuleb vahel paar sammu tagasi teha."



Ahjaa! Meil on jube külm siin!!! Farmis magasime pikkade riiete ja 3 teki all!!! Võite nüüd kodudes rõõmsad olla - meie positsioonid päikese suhtes on vahetunud.

Tsau-pläu!