Kaks kuud tagasi lubatud pildid ilmusid lõpuks!
Peale pikka Aussi roadtripi ei olnud aega välja puhtagi kui väljus lend Aasia. Mul oli öölend ning jõudsin Kambodža pealinna Phnom Penh'i hommikul vara. Olin rampväsinud ja plaanisin otsejoones hotelli magama minna. Lennujaamast väljudes sain valuutapunktist mõnesaja taala eest ligi miljon kohalikku riili - juhei, taaskord miljonär. Rahapakk käekotti (rahakotti selline patakas lihtsalt ei mahtunud) ja tuktuki peale ning hotelli suunas. Väsimus oli käega pühitud - tundsin end nii hästi olles tagasi selles tüüpilises Aasia keskkonnas: kuumus ja niiskus, kaos liikluskultuuris, "ärimehed" tänava nurkadel, aasia söögi lõhnad tänavaputkadest ning...mega odav alkohol. Love it!
Hotellis kõht täis söödud ja liftis tutvutud San Fransisco naisega sammud turule.
Siesta. Avan kl 18 ajal silmad, aga Teele ja Marget, kes pidid kl 16 ajal saabuma, polnud ikka jõudnud. Ja siis u 2 min hiljem juba kuulsin tüdrukute kilkamist korodoris. Kohal.
2.päev Phnom Penhis puhas turistikas: Killing Fields ja S-21 vangla (endine koolihoone). Kohad, kus aastatel 1975-1979 toimus kohutav kambodžalaste piinamine ja tapmine. 4 aasta jooksul tapeti seal kokku üle 200 000 mehe-naise-lapse, kes tundusid vähegi ohtlikud uuele punaste režiimile ja veel nende endi rahvuskaaslaste poolt. Naisi vägistati, lapsi isegi taoti vastu puud surnuks. Eluga pääses üksnes 7 inimest!
Päris kurb ja mõtlema panev tuur. Eriti šokeerivaks tegi asjaolu, et see juhtus vähem kui 40 aastat tagasi ning mõni asjaosaline siiani kohtuall.
Õhtusöögiks kindlasti värsked mereannid! Oma roogasid oodates tüütasid meid tänavakaubitsejad oma käepaelakeste, snäkkide jmga. Korralik jämm käis niidi tädidega, kes tahtsid su jalgu raseerida: "Oh my god miss your legs are so hairy!" Ja siis algas demonstreerimine, kuidas ta niidiga rullides karvad välja tõmbab. Tükk aega läks kui õnnestus neile selgeks teha, et me ei ole huvitatud. Käepaela müüa lasi isegi pisarad valla.
Öösel suure lauluga koju ja väsimusest kukkusime voodi. Ühel hetkel läbi une kuulsime, kuidas Teele kellegi pihta karjub: "Who are u? What are u doing here? Go out!" Selgus, et meile oli öösel läbi akna külaline tulnud. Asja tegi hirmsamaks veel, et tuppa saamiseks pidi ta läbi Margeti voodi tulema. Oleksin oma voodi täis lasknud kui avastanud, et keegi minu voodis olnud või silmi avades keegi voodi ees seismas nagu Teelel. Me ei teagi, kas tüüp eksis kogemata või tuli sisse halbade kavatsustega või oli ta kohalik või turist ent välja ajades õnneks vastupanu ei osutanud. Aga järgmine hommik olime kõik päris shokeeritud ning igal järgneval ööl päris rahulikult enam magada ei julgenudki.
Peale paari päeva Koh Rongil võtsime paadi edasi järgmisele saarekesele - Koh Rong Samloem'le, mis oli vähe vaiksem kui eelmine. Tolkorral otsustasime ööbida peaaegu, et värskes õhus. Hommikul silmad avades võisid voodist merd imetleda.
Jälle ristusid me teed Sihanoukvilles tutvutud kohalike eestlastega. Üheskoos tegime ka grupipildi, mis peaks ilmuma detsembrikuu Eesti Naises (ei ilmunud).
Tempo peal ning ühte kohta kauaks pidama jääda ei saanud. Saartelt naastes öise hotellibussiga teekond Siem Riep'i, kus asub üks maailmaimedest - Angkor Wat - maailma suurim religioosne kompleks.
Smuuti enne hotelli bussile minemist |
Marget sai üksinda laiutada |
Paistab mugav, kuid sirutamis ruumi polnud ning konarlik tee magada ei lasknud |
Öömajade ette broneerimisega oleme laisaks muutunud ning otsime sobiva käigupealt. Ei ole kõige keerulisem missioon: jalutad ise 10min ringi ja uurid hindasid ning vaatad tube või palud tuktuki juhil viia sobiva hinnaklassiga hotelli.
Siidi farm Siem Riep'is.
Siidi farm Siem Riep'is.
Siem Riep saab meie poolt 5 punkti Jaapani resto eest. Mõne taala eest lubati 80min süüa palju tahad. Kuum pott toodi nina alla ning ise hakkasid erinevaid komponente lisades suppi keetma. Lisaks riis, kana, nuudlid, salatid ja isegi magustoit. Me ägisesime ja veeresime sealt restost välja. Mitu tundi pidime seedima enne, et rummi pudeli kallale asuda.
Üks mõnus pidu tuli ka Siem Riepis maha pidada.
Üks mõnus pidu tuli ka Siem Riepis maha pidada.
Siem Riepist ära saamine Laose suunas oli tõeline komejant.
Ehk siis. Kolmest kohast öeldi meile, et buss ei lähe kuna kuskil uputab. Jätkasime otsinguid ja siiski leidsime bussi, mis pidi varahommikul väljuma ning jõudma Laose lõunanpiirile 4000 Island'ile hilisõhtuks ehk u 14h bussisõit. Olime lugenud internetist reisiblogisid, milles inimesed räägivad hirmujutte 34h pikkusest reisist. Nii juhtus ka meiega. Umbes poolel teel toimus bussi vahetus ning kokku sai 8 valget inimest, kes sokutati kohalikule minibussile. Mingi hetk oli meid 18 inimest 11 kohalisel mikrobussil + kruusatee, mis tolmas hullumoodi.
Tegelikult ei saa seda isegi teeks nimetada, sest koosnes üksnes aukudest. Vähemalt sai nalja kuna meid oli mõnus punt kuuest erinevast riigist: eestlased, brasiillane, poolakas, lõuna aafriklane, hollandlane ja sveits. Õhtul kella 10 ajal (juba 2h tagasi oleks pidanud olema Laoses) peatus buss piiri lähedal asuvas Stung Trengi bussijaamas ja keeldus meid edasi viimast. Me olime hämmingus, et mis nüüd toimub! Kõik korda mööda hakkasid helistama firmadele, kellelt piletid osteti ning tõstma põrgukisa. Oli ju lubatud, et jõuame samal päeval Laose, mitte et peame öö veetma Kambodžas ja hommikul uue bussi võtma (+ uus pilet). Jaurasime vist ligi 2h ning terve linn teadis, et 8 backpackerit protesteerivad ning nõuavad kompensatsiooni. Lõpuks jõudsime lahenduseni, et jääme küll öömajale (piir oli suletud ka juba selleks ajaks), kuid homme saame edasi reisida vanade piletitega.
Tegelikult ei saa seda isegi teeks nimetada, sest koosnes üksnes aukudest. Vähemalt sai nalja kuna meid oli mõnus punt kuuest erinevast riigist: eestlased, brasiillane, poolakas, lõuna aafriklane, hollandlane ja sveits. Õhtul kella 10 ajal (juba 2h tagasi oleks pidanud olema Laoses) peatus buss piiri lähedal asuvas Stung Trengi bussijaamas ja keeldus meid edasi viimast. Me olime hämmingus, et mis nüüd toimub! Kõik korda mööda hakkasid helistama firmadele, kellelt piletid osteti ning tõstma põrgukisa. Oli ju lubatud, et jõuame samal päeval Laose, mitte et peame öö veetma Kambodžas ja hommikul uue bussi võtma (+ uus pilet). Jaurasime vist ligi 2h ning terve linn teadis, et 8 backpackerit protesteerivad ning nõuavad kompensatsiooni. Lõpuks jõudsime lahenduseni, et jääme küll öömajale (piir oli suletud ka juba selleks ajaks), kuid homme saame edasi reisida vanade piletitega.
Hommikul kl 9 olime kõik valmis lahkuma, kuid 2 korda pidi bussijaama töötaja tulema teadvustama, et minek hilineb.
Ehk siis ärasõit toimus u 2h hiljem lubatust. Lõpp-sihtkohta jõudsime seega õhtul kl 16 ajal ehk 20h hiljem plaanitust. Aga vähemalt jõudsime ja suure nalja saatel :)
Pean ka ära mainima, et kohalikud naised lasevad ringi pidžaamades. Ausalt, pikkades värvilistes, mõmmide ja lilledega pidžaamades. Mitte ainult väikestes külades, vaid ka pealinnas.
Ehk siis ärasõit toimus u 2h hiljem lubatust. Lõpp-sihtkohta jõudsime seega õhtul kl 16 ajal ehk 20h hiljem plaanitust. Aga vähemalt jõudsime ja suure nalja saatel :)
Pean ka ära mainima, et kohalikud naised lasevad ringi pidžaamades. Ausalt, pikkades värvilistes, mõmmide ja lilledega pidžaamades. Mitte ainult väikestes külades, vaid ka pealinnas.
Kambodža ja Laose piiripunkt |
Tänu sellele insitentsile tekkis meil üliäge 9 liikmeline punt, kellega 4000 Islandil Laoses möödusid väge vinged päevad.
Aasias võtab kõik palju rohkem aega kui lubatakse. Aga see ongi üks selle võludest :)
Seiklusteni Laoses!