Esmaspäev võtsime suuna jälle peole. Algas baaris, kus vanemad inglise mehed tegid meile jooke välja ning lõppes klubis. Klubis sain tuttavaks ühe brasiilia noormehega ning seal sõlmitud tutvusest võib veel vägagi palju kasu tulla järgmistel tööotsingutel restoranide valdkonnas.
Teisipäeval võtsime 2 eestlast, 2 inglast ja iiri tüdruk ette väikese roadtripi lähedal asuvasse loomaparki (Caversham Wildlife Park). Väga mõnus oli sõita korra linnast välja, kuulata autos tõelist roadtripi muusikat ja kaasa laulda, aknad all hoida ning lasta soojal tuulel juustes sasida... Palju nalja tegi muidugi see, et isegi gps-i kasutades suutsime me umbes 5-6 korda valesti sõita. Meie iiri autojuht ei olnud ka just kõige kindlameelsem roolis, aga see tegigi asja veel huvitavamaks.
Cavershamis tutvusin lõpuks kaua oodatud aborigeeniga. Kuid kuna see oli loomapark, siis ei usu ma siiani, et känguruud ka vabas looduses on :)
Paitasime koaalasid, vombatit ja muid vahvaid tegelasi. Üritasin mitmeid kordi end kokku võtta, et sisalikku korra puudutada, kuid tulutult... Mul hakkas paha seda elukat juba vaadates, roomajad on out of my league.
Ma ei tea, kuidas ma elama jään kui ma peaksin vabas looduses nägema mingit roomajat või suurt ämblikku. Ma päris ausalt lasen ennast täis....
Samal õhtul külastasime lõpuks ka Märdu ja Kristiina hubast kodu, mis paistis hosteli mugavuste kõrval lausa luksus.
Kolmapäeval sattusime sinna, millest üritasime end kaua hoiduda. Nimelt poodidesse.
Kuna meil tekkis paari päevane tööots, siis oli vaja välja vaadata, mida me palga eest ostma hakkame. Vaatamisest sai proovimine, proovimisest ostmine. Pikku üritas mind järjepidevalt poest välja vedada, siis pidin talle põhjendama: „Need on täpselt need riided, mida ma Eestis otsisin, aga ei leidnud."
Ühesõnaga kulutasime raha, mida meil veel polnud.
Neljapäev kuni pühapäev olid rasked tööpäevad. Ja päris ausalt rasked, mõni päev kuni 14h. Eestlaste kommuuni kaudu facebookis saime tööd kolimisfirmas, kus töötab igapäevaselt teisigi eestlasi.
Me pidime kolima suure 6-korruselise tuletõrje maja uude asukohta. Poisid muidugi tõstsid ja tegelesid raskete asjadega ning tüdrukutele jäi üldiselt kergema kraami (failid, kirjatarbed, raamatud jne) pakkimine kastidesse ja liigutamine. Tegelikult olid raamatute pakid ja alused samuti väga rasked, niiet saime korraliku trenni 4 päeva teha.
Keeruline kirjeldada, millist jama me kõike pakkisime, pool sellest oli tõesti praht, mis paljudesse väikestese ruumidesse kokku visatud või lihtsalt sahtli põhja vedelema jäetud. Kõik kastid tuli sildistada ja nummerdada, et tagasipannes oleks asjad samas järjekorras. Arvan, et kraami, mida vedasime oli umbes 6-7 veoauto täit, KOHUTAVALT palju!!. Tõeline logistika oli välja mõeldud, et kastid uues majas õigesse ruumidesse viidaks.
Esimene päev oli uus ja huvitav, teise päeva lõpuks oli rohelistest kastidest nii siiber, et elus enam ei taha kuulda sõnu nagu crate, capsel, trolly. Ma ei tea, kuidas Rait jt poisid seda päevast päeva teha viitsivad. Võibolla lihtsalt see tööots sattus olema niivõrd tüütu.
Nt pidime lahtipakkimisel mitmeid kordi asju ümber tõstma, sest vahepeal oldi süsteemi muudetud (ajas harja punaseks küll).
Mul on töötajatest päris kahju kui nad koopiaruumi sahtlid avavad, sinna said vist asjad lihtsalt visatud, sest viimase päeva lõpuks ei huvitanud enam üldse sättimine.
Meie boss Isaac oli üleni must mees Inglismaalt. Esialgu tundus nõudlik ning tõsine olevat, kuid tegelikult osutus väga ägedaks vennaks. Viskas nalja, abistas, viitsis meid hommikuti hostelist üles korjata ja tagasi tuua, lasi meil ise otsustada, millal soovime töötada ja millal mitte. Pühapäeval ei pidanud ta esialgu ise tööle tulema, kuid ütles, et võib meile kl8 siiski küüti pakkuda ja pärast ka järgi tulla, ainult saadaks talle messi. Pikku ei lasknud meil kaua mõelda: "It would be really nice!". Boss isegi ei pahandanud, kui ma kolimise käigus veini pudeli koju kaasa haarasin, sest vabandasin end hästi välja: "It was not labeled. "
Kuid töö ja vile käisid käsikäes. Mängisime sildimängu, arutlesime, viskasime nalja ning viimase päeva lõpuks laulsime.
Laupäeval suundusime ka Hispaanias tutvutud Danieli sünnipäevale.
Pühapäeval saatis ta messi, et võiks järgmisel nädalal veidi ringi trippida, tal töölt vaba nädal. Kuna meil oli see soov endalgi, ei kulunud kaua otsustamiseks.
Daniel võttis auto, rentis maja ära ning organiseeris isegi surfi kursuse. Meil jäi vaevaks kotid pakkida ja õigel ajal hostelist välja tulla.
Tripi seiklustest peagi :)
