Jaanuar oli kuudest kôige rahulikum. Pidu ja nalja muidugi sai siiski, aga reisimas kuskil kaugemal väga ei käinud. Pluss olid ju eksamid ukse taga, tuli õppetööga tõsisemalt tegeleda.
Sierra Nevada lauatamas aga siiski - kui oled korra käinud, siis kindel, et tahad uuesti.
Seekord käisime Andresega kahekesi. Päris naljakas oli seekord, kuna Andres oli esimest korda laual ning mulle tegi päris nalja kui ta kukkus ning oigas :D (Andres, mitte paha pärast - ma tean, mida sa tundsid, me kôik oleme seda kogenud.)
Aga teisel päeval oli hirmus tahtmine hüppama minna. Nagu alati lôppes ka see väga halvasti. Kannile sain umbes 20cm läbimôôduga sinika. Nädal aega selili magada ei saanud, istumine ning käimine olid ka raskendatud. Ja võiks muidugi juba õppust võtta, et hüppama minnes peaks kiivrit kandma, aga eiii....
Natuke päästis see sinikas mind lucha praktika eksamil. Ma ei pidanud olema kellegi paariline, st et pääsesin põrandale heitmistest. Ja ôppejôud lubas mul endal valida tehnikad, mida sooritan. Seega valisin need, kus puusa ei pidanud kasutama. Ja no läbi sain. Lucha teooria oli raskem kui ootasin. Aga see ka siiski õnneks läbitud.
Käisin lõpuks Merche pool, tema kodukülas Malaga lähedal.
Ja mulle niinii meeldis seal. Käisime looduskaunis kohas, kus olid briljantrohelised järved, koopad ning kõrged kaljud.
Sõitsime ka ühte teise lähedal asuvasse külla, mis asus veidi mäejalamil ja kõik kõik majad olid valged.
Ei väsi kordamast, et Andaluusia on tõesti imeline piirkond.
Muidugi nägin ehtsaid hispaanlaste kodusid ning eluviisi. Merche ema tegi nii häid mereandidega sööke, küpsetas mulle isegi Granada terve koogi kaasa.
Mõlemad ôhtud käisime väljas ka. Merche siiani norib ja naerab et ma olin õhtukuninganna, sest tüübid tulid nagu kärbsed meepotile. Sinna väiksesse külla ei eksi tavaliselt blondid ja siniste silmadega.
Ja mis puutub külasse, siis oli see vist suurem kui Haapsalu. Niiet ma ei nimetaks seda just imepisikeseks külaks nagu Merche.
Ja peale seda olid veel hüvastijätu peod ning nädalalõpp Londonis!
Hästi-hästi kokkuvõtvalt oli Erasmuse-elu üks kõige meeldejäävamaid mälestusi, mida ei ole võimalik sõnadega seletada. Mina jäin 100% rahule.
Palju uusi sõpru, kogemusi ning elutarkust :)
What a ride!
PS! Sõbrad, ärge siis tünga pärast pikka viha pidage :)
